Asi on sul pükstes!

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 27 August, 2008

Võib-olla olen mina rikutud mõtlemisega, aga kui selline reklaam tänaval vastu vaatab, on natuke imelik küll. Stereotüüpsed väljendid ja seosed tõmbavad tähelepanu, ent kui toote üldine imago seda kujutluspilti  toidab, siis ei oskagi nagu midagi öelda.

Ühest küljest, Rock on karmide meeste jook. Teisest küljest on Saku ennegi reklaaminud oma tooteid läbi teatava huumoriprisma, kujutledes õllejoojat meest tüüpilise… noh õllekõhuga mühakana. Ja teadagi ju millega mees mõtlema pidi…

Tahes-tahtmata meenub ka laulustki tuttav “asi on maitses” reklaamlause. Miskipärast tundub, et need vastanduvad teineteisele. Ühe õlle tarbijal on asi maitses - kas siis õlle ja ehk muudegi asjade maitses; teise õlle tarbijal on asi aga pükstes. Üks seos on jah see rikutud mõtlemise seos. Teine aga küsimus: kas tõesti hakkab keegi tänapäeval õlut jooma selleks, et võita endale teksapüksid? Reklaampildi järgi võib arvata, et püksid kujutavadki endast Rocki sümboolikat täis joonistatud teksapaari. Seda hullem. Kui asi Rockil tõesti pükstes on, siis võiks vähemalt loosida välja  normaalsed püksid, mille inimene endale ise välja saab valida.

Kas oled kirjutisega nõus?

Kui palju oled Sina nõus maksma?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 25 August, 2008

Viimases ajakirjas Saldo on tõlgitud huvitavat artiklit, mis pärit Freakonomicsist. Nimelt on USA kaubanduses levimas uus toote turuletoomise strateegia, mis toimib põhimõttel “maksa palju tahad”. Letile asetatakse kaup, millel puudub hinnasilt. Kiiruga kaupa ostes kliendid tavaliselt hinnasilte väga põhjalikult ei uuri ja nii lendab “hinnata” kaup korvi. Kassas aga küsitakse ostjalt: “kui palju te selle eest maksta soovite?”.

Freakonomics toob näite, kust ostja Seth pani ostukorvi hommikusöögi helbed ja pidi kassas ise nende hinna määrama. Seth uuris, palju teised ostjad on nõus nende eest maksma. Kuuldes, et keskmine hind on 2 dollari ringis, pakkus mees 3 dollarit.

Huvitav strateegia, mis tõestab, et kaupade ja pideva pakkumise keskel kasvanud inimestel on välja kujunenud (alateadlikult) enda arvates õiglane hind toodetele. See hind on suuresti  emotsionaalne, kuid paraku nende samade emotsioonide najal tehakse ka ostuotsuseid.

Üks konkreetne näide. Minu (Merit) imeilusal käekellal ikka juhtub, et kaob mõni väike särav kivike. Olen oma kella tõeline fänn - pea iga päev vaatan ja naeratan - imeilus kell! -, ja on nukker näha tühja ilma kivikeseta auku. Nii ma siis mõtlesin - ohh, saaksin ma siia uue kivikese. See võiks maksta näiteks sada krooni, olen nõus! Kellassepa juures selgus aga, et kivike maksab 50 krooni. Väga tore! Aga emotsionaalselt hindasin selle endamisi kaks korda kallimaks. Ja kellassepp oleks võinud mult vabalt kaks korda rohkem raha saada. Kui ta vaid oleks mu emotsioone ja minu “õiglast” hinda teadnud.

Igaühel on ilmselt asju, millele on endamisi oma “õiglase” hinna määranud. Kuna pakkumine on väga mitmekesine ja valida paljude tihti väga võrdsete toodete hulgast, siis seda olulisemaks muutub “emotsionaalne” hind, mille määravad tihti mittemateriaalised lisaväärtused.

Meenutuseks ühes varasemas blogipostituses tsiteeritu - Kui klient ütleb “ma ei saa seda endale lubada”, siis tegelikult ütleb ta: “see pole seda väärt”.

Kas oled kirjutisega nõus?

Minu iPhone maksaks 12 300 krooni

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 23 August, 2008

Pärast eilset üritust otsustasin arvutada, kas mul tasub osta kultuslik iPhone, mille presentatsiooni ma esmakordselt (esimese generatsiooni mudel) põnevusega jälgisin. Selle suve hakul tehti hind petlikult sõbralikumaks ja lubati Eestisse tuua. Nüüd on siis müügil. Võtsin ette oma juuni arve ja asusin arvutama.

Juunis oli minu mobiiliarve 538 krooni, sisaldades pea viis tundi kõnesid, millest pooled läksid EMT võrku ja pooled teistesse võrkudesse. Eriline sõnumineerija ma ei ole ja seega jäi sõnumite arv 25 juurde. Mobiilinternet pole ka minu rida, kuna mu praegune telefon Nokia N82 on Wifiga. Hinna sees on paketi tasu, EMT internet tasu (95kr)

Pakette liites sain teada järgmist: i550 paketi puhul oleks juuni arve olnud napilt üle 900 krooni. i890 pakett oleks toonud napilt alla 1100-kroonise arve. Kõiges on seejuures süüdi eelkõige võrguvälised kõned.

Muidugi peaks arvestama veel, et kõnealune pakett sisaldab oma hinnas n-ö telefoni järelmaksu ja liitumisel makstav hind on sissemakse.

Seega, praeguste kõneharjumuste juures saaksin 8 gigase iPhone’i ca 12 303 krooniga (tulevane mobiiliarve miinus senine korrutatud 24′ga ja liites sissemakstud summa). Tuleks liituda i550 paketiga. i890 teeks telefoni saamiseks tehtud lisakulutuseks kahe aasta jooksul 15 203 krooni.

Mida sellest järeldada? Kuna minu mobiilinumber on suurkliendi paketis ja seega naudib erinevaid allahindlusi, siis uued paketid mõjutavad eelkõige just suurklientide arveid. Arvestades, et suurkliendid, kes toovad EMT’sse kümnete ja sadade kaupa kliente on suhteliselt oluline sissetulekuallikas, on siin selge vastuolu.

Aga kui arvutaks veel?

Arvutada võib aga edasi kui tahtmist on. See on muidugi meelevaldne. Siin on kõvasti nüansse, mida meie ei tea ja seega pole eriti mõtet spekuleerida. Tuleb arvestada, et pakettide hinna sees on ka järelmaks telefoni seadme eest. Jube raske on leida seda kõige keskmisemat minutihinda EMT pakettide hulgast. Seal on 95 sendistest kuni 2.25 kroonini. Seega 1.75, mille toovad kaasa iPhone paketid polegi nii hull…. Suhteliselt keskmine või nii.

EMT’l on käed kinni

Kuigi paljud iPhone’i huvilised ning ilmselt ka praegused kasutajad kipuvad kõrgetes hindades süüdistama EMT’d, siis mina usun, et EMT’l on käed suhteliselt kinni. On ju kõnepaketid pea kõikjal maailmas ja need on selgelt kujundatud Apple’i poolt. Ehtne Ameerika. Näiteks ka Soomes, kus on alustatud küll protsesse, et taolised paketid ja sidumised ebaseaduslikud oleksid. Meie ja paljud Euroopa kliendid on harjunud telefone välja ostma ja maksma kasutatud teenuste eest. Selline kaks ühes pakett on meile tundmatu ja nagu eile Viru keskuses näha oli, pani inimesi tähelepanelikult arvutama.

Ma ei usu, et EMT huvides on ilmtingimata inimesi telefoniga enda külge siduda. Tegemist on ju suurima operaatoriga, kes pigem näeb inimesi isiklike seadmetega teenuseid kasutamas - sellega ju EMT teenib. Seda, kas EMT (TeliaSonera) peab Apple’ile teenustest mingi osa loovutama, öelda ei oska. Seda siiski ei usu. Kui, siis hästi vähe. Võiks ju siis küsida, mis on Apple’i huvi taolist strateegiat nõuda? Ehk on küsimus selles, et Apple üritab iPhone’i hoida tõeliselt premium tootena. Kuigi oma veebis ja igal pool mujal on see “just another Apple product”, siis tegelikult on see lipulaev, mis on ees nii MacBook Pro’st kui iMacidest.

Lõpetuseks

Kuna olen Apple’i tegemisi tihedalt jälgiv ja suur MacBooki ja Apple’i fänn üldiselt, siis loomulikult tean, mis on iPhone ja tahan seda hirmsasti. Kuid ma tahan seda legaalselt. Minu kiiks, aga kardan lahtimuugitud mudeleid, kuna siin pole garantiid, et ühel hetkel tehtud ametlik süsteemiuuendus kogu asja taevasse ei lennuta.

Minu takistuseks praegu on see, et olen suurklient, kelle igakuine arve tõuseks pea kaks korda… Oleks ma samade kõneharjumustega näiteks Erapaketi või Lihtne kasutaja, oleks mul ilmselt juba telefon ostetud. Sellisel juhul poleks hinnatõusust eriti juttugi.

Kuidas ma siis iPhone’i saan? Ma ei tea. Üks alternatiiv on osta iPod Touch, mis on ju iPhone miinus telefon… Saan kasutada enamikke programme, mida iPhone’is saab ja säilitada oma Nokia N82, millel on iPhone’iga võrreldes oluliselt parem kaamera näiteks. Ja odavam tuleb ka. Kuid siis pole võtmeid enam kuhugi taskusse panna…

A, pildi juurde - EMT võimaldas mul nädalakese seda telefoni testida. Mis ma telefonist ja selle ümber toimuvast lõpuks järeldan, seda saab lugeda septembri teises pooles Postimehe vahel ilmuvast Auto&Tehnika Extrast.

Kas oled kirjutisega nõus?

Tallinna venekeelne suveniiriäri

Kirjutas Merit. Kalendris oli 21 August, 2008

Mul on tarvis 150 linast väikest kotikest, kuhu sisse hoburaudsõlg sisse panna, et oleks ilus kingitusena üle anda. Rõõmsana suundusin Tallinna käsitööpoodidesse. Rõõmsana, lootuses teha mõnele poekesele tore käive suure ostuga. Kahjuks jäin aga tühjade kätega.

Raekoja platsi nurgal asuv linapood pakkus kotikeste asemel küll linikuid, aga tuli ka idee, kuidas neid kasutada. Ent riiulil olevast 40st rohkem polnud. Kas on rohkem? “Ei ole!”. Kas saaks ehk juurde tellida? “Eiiiiii, no vist ehk saaks, aga ma ei tea, ei usu, et saab….”. Kas saate uurida? “No vist saan, aga ma ei tea.” Ei taha raha, lihtsalt ei taha raha.

Pikk ja kauplusterohke Rataskaevu tänav. Poodi sisse astudes tervitab rütmikas vene muusika. Tere, kas teil on väikeseid linaseid kotikesi? “što?”. Küsimust uuesti korrates sain üllatava vastuse “do you speak English?”. Niisiis selgitasin oma soovi inglise keeles! Tooteid ma muidugi osta ei saanud, sest neid ei ole. Nagu ülejäänud kolmeski poes vastuse sain, ei saa mingeid tooteid ka tellida - olemas on vaid need, mis on poes müügil. Kõik ülejäänud kolm tervitasid mind samuti tugeva vene aktsendiga.

Mul ei ole midagi vene teenindajate vastu. See, kui ma pean oma kodulinnas aga selgitama oma soovi inglise keeles, on aga liig, mis liig. Kohati tundub, et müüjate otsimisel nõutakse võimalikult paljude võõrkeelte oskust, ent eesti keele oskust ei nõua mitte keegi. Sest see pole oluline? Eestlased ei ostagi midagi? Ja kui tahavadki midagi, siis nii palju ikka osatakse keelt, et öelda “Ei ole, ei saa!”?

See siin ei ole pelgalt minu tujutsemine ja kirumine. Teenindaja peab oskama eesti keelt! Ta peab minust aru saama, mitte štootama mulle vastuseks. Keeleinspektsiooni case.

Lõpuks sattusin Rataskaevu tänaval toredasse poodi, kus mind tervitasid kaks naist imeilusas eesti keeles. Sain neilt ka abi oma linasest kotikeste osas. Nad nimelt võtsid tellimuse ja saan peagi oma kotikesed koos tikanditega kätte! Kes ütles, et ostmine ja raha ära andmine peab kerge olema?

Kas oled kirjutisega nõus?

Tähelepanuvajadusega vipid

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 19 August, 2008

Huvitav on see inimese suhe seadusega. On neid, kes on seaduskuulekad ja valmis “taluma” teatavaid ebamugavusi sooviga seadusega mitte pahuksisse minna. On ka neid, kes seadust teadlikult eiravad ja kes oma käitumisega ka hilisemaid võimalikke komplikatsioone oskuslikult eiravad. Ja muidugi on neid, kellel on lihtsalt pohhui.

Mina kuulun esimeste hulka. Mitte et ma mingi eriti alandlik oleks, aga mulle meeldivad mõistlikud seadused. Leian, et seadused on selleks, et elu korraldada. Muidugi on lolle seadusi ja need ei ole eriti mokkamööda, kuid seda enam tundub mõistlik käituda nii, nagu mõistlikud seadused ette nävad.

Seega ei saa aru neist, kes isegi väikesi seadusekesi ja korraldusi eiravad sooviga ilmselt näidata oma musklit.

Olgem ausad, see sinine Ferrari, mis teadupoolest kuulub austatud kirjanikuhärrale, on pinnuks silmas paljudele. Ja kirjanikuhärra teab ka, et see on pinnuks silmas. Kuid ega see ei takista seadust rikkumast. Muskel on suurem kui seadus vist.

See kollane parkimist keelav joon on muide magnetiks ajuhiiglastele, kes oma kallite autodega ilmselt avalikus parklas kriimustuste kartuses manööverdada ei julge. Madissoni kohviku nurk on parkimas näinud nii Ferrarisid, Porsche GT’sid kui Aston Martineid. Neid sportautosid ei vea ära ka ükski ühisteenuste masin. Ilmselt oleks sekeldused liiga suured pärast. Ja kas neid autosid üldse puksiirautole saab lohistada? Põhi käib vastu vist.

Ja nii ma jalutangi neist uhketest autodest mööda muigega - on ikka halenaljakad need tähelepanu ihkavad vipid.

Kas oled kirjutisega nõus?