Asus ja Apple… ja kus on teised?

1. Asus EeePC 901
2. Apple MacBook (must)
3. Apple MacBook Pro
4. Nokia N810
5. Asus EeePC 900
6. Asus EeePC 900 (teine versioon)
7. Apple MacBook (valge)
8. Asus EeePC 1000H
9. Asus EeePC 900 20G
10. Asus EeePC 900 16G

Teate mis tabel see on? See on Amazoni enimmüüdud arvutite top 10 27 juuli seisuga. 6 Asuse väikest sülearvutit erinevas konfuguratsioonis ja 3 Apple’i masinat. Vahele eksinud Nokia internetiseade. Vaid kolmel arvutil on Windows, seegi XP versioon. Kolmel on arusaadavalt Mac OS X ja neljal Linux.

Sel aastal maailma arvutiturul arenenud trendid on midagi, mida veel paar aastat tagasi ei osanud keegi ette näha. Muidugi, tegemist on ainult ühe müügiketi tabeliga ja siin ei kajastu spetsialiseerunud arvutikaupluste müük, kuid trend on märgatav. Eriti tavakasutajate hulgas kes ei soovi lihtsalt arvutit, vaid soovivad lihtsat arvutit.

Kinnisvaraturul on meeleheitlikud ajad

Vahel on mul kahju ka nendest firmadest, kes kuidagi mingi kummalise tegevusega ette jäävad. Nad ju soovivad ainult parimat, kasvatada oma äri ja teenida raha.

Kõige värskem üritaja on pikemat aega toredaid trikke tegev Oru Kodu (ärge muretsege kui sait maas on, ma pole ka seda suutnud avada). Nimelt on ettevõte pannud postkastidesse ilusti ümbrikutesse pandud reklaamid, mis trükitud tavalisele A4 paberile. Kleebisest “ainult tellitud postile” on kenasti mööda mindud, kirjutades ümbrikule pastakaga “TEADE”.

Müüa on siis majad Oru Kodu elamurajoonis, mille hind 1,59 miljonit. Selle raha eest saab siseviimistluseta majakarbi teadmata suuruses. Pole ju hoone kohta muud öeldud kui tubade arv.

Muide, jäänud on viimased majad. Ilmselt need samad viimased majad, millele viidatakse aprillis Kanal 2 Ärapanija kommentaarides ja millega seostub ka lustlik lugu Äripäevas.

On the other hand… Ehk on tegemist leidlike reklaamitrikikestega? Tätoveeringulugu on garanteeritud meediatähelepanu. Kahjuks ei mäelta milline kinnisvaraarendaja uue kodu omanikele Kama Sutra raamatu pealekauba andis. Kuid ka selles valguses on kirja posti paneks ja oluliste müügiargumentide unustamine lihtsalt masendavalt igav…

Kus on loovus nüüd?

E-maili turundus on ehk eilne?

Meeldiv, et eelmine internetiturunduse kriitiline postitus leidis kaks asjaliku kommentaari. Nii Meelis kui Margus kinnitavad, et e-maili turundus on efektiivne. Aksepteerides nende seisukohti jään eriarvamusele. Ehk seepärast, et pole kogeud ühtegi edukat e-maili turunduse lugu.

Tegelikult tundub mulle, et e-maili turundus ei saavuta kunagi oma potentsiaali. Põhjuseid selleks on mitu ja sellele ei saa midagi parata.

Esiteks pole e-mail enam ammu nii personaalne kui ta idee poolest olla võiks. Igalühel meist on üks elukoha aadress, kuid kui palju on meil elektroonilisi postkaste? Mulle näib, et kindlam viis inimest personaalselt tabada on talle saata tavaline kiri. Minul on viis elektroonilist postkasti. Tööaadressile ma reklaamsõnumeid ei soovi. Niiöelda vaba-aja postkastis on üle 900 lugemata meili. Ülejäänud on kuhugi suunatud, unustatud. Kuid kuskil on keegi, kes neid aadresse väärtuslikuks peab ja üritab ehk mulle personaalseid pakkumisi saata…

Teiseks on suhtumine e-kirjadesse. Me kõik teame mis on spämm ja kustutame seda iga päev. Kuigi me teame, et viagra spämmid ja personaalsed pakkumised spordipoelt on kaks erinevat asja, siis eelhäälestatus on asi mida raske muuta. Iga päev laekuvate spämmide vahele uppuvad tõelised pakkumised veavad efektiivsust oluliselt alla.

Kolmandaks jõuan ühe olukorra põhjuseni - e-kirjad on tasuta. See, et sõnumi edastamine väljasaatjale midagi ei maksa muudab kogu e-mailinduse kui reklaamikanali ebaefektiivseks. Kuigi klient maksab vahendajale, siis vahendaja ju edasi kellegile ei maksa. Ta saadab kirjad välja ja asi korras. Seega saab vahendaja kliendi jaoks teha väga ahvatlevaid pakkumisi - omahind piirdub jooksevkuludega.

Just seepärast, et e-kirjade saatmine on tasuta me nii palju spämmi saamegi. Kui sõnumi saatmine maksaks, siis oleks sõnumite hulk kohe väiksem. Adressaatide kvaliteet muutuks palju olulisemaks. Tulemuseks oleks vähem spämmi ja rohkem personaalseid pakkumisi.

E-maili turundusel on idee poolest palju potentsiaali, kuid vähemalt täna nullivad selle takistused ja küsitavatused.

Puhkus Paganamaal

Nonii, tagasi kodukandis. Väljasõit Lõuna-Eesti kuplite vahele on selleks korraks tehtud. Mõnus, mõnus. Nagu ikka oma väikeste agade ja küsimustega

Ööbisime Rõuges Eha talus, mida võib üldiselt kiita - mõistliku raha eest saab enda kasutusse otse Ratasjärve kaldal terve apartmendi - puhkenurk, köök, saun, dushiruum ja suur magamistuba. Õhtul saab istuda kamina ääres, õues grillida, sõita paadiga kohe kõrval asuval järvel ning seal muidugi ka ujuda. Paat lasi küll veidi vett läbi, aga selle vastu aitas juba paadis olemasolev kann, millega sai vett välja tõsta. (Ette rutates - kodus avastasime, et see imearmas Ratasjärv on nimelt kuni 19 meetrit sügav. Oleks võinud selle peale ka enne tulla, arvestades, et olime ju Rõuges. Aga lõpp hea, kõik hea.)

Kohe Eha talu lähedal on Hinni kanjon. Eestis ja kanjon? Tõepoolest Kift koht. Eriti hiilgab kanjon oma aastaarvudega - see on lõikunud devoni ajastu liivakivisse, see periood algas umbes 410 miljonit aastat tagasi ning kestis 50 miljonit aastat. Kanjon ei paku küll teab mis sügavust, ent mõnusa jalutuskäigu allikate vahel kindlasti.

Kohe Läti piiri ääres asub Paganamaa, täielikult metsasalusse peidetud kohake. Ujuda saab Eesti-Läti piiril asuvates järvekestes. Mäel köitis me pilku kohe merepinnast 170m kõrgusel asuv 19m kõrgune vaatetorn, aga mingid paganad olid sealt osad trepiastmed pihta pannud! (Ma ei tea, mis värk nende vaatetornide astmetega on, näiteks Ebavere mäel juhtus kunagi sama asi, et kohe kuidagi torni ei saanud.)

Nüüd on siis üle mingi aja avatud ka Piusa koopad. Olen seal korduvalt käinud ning minu mäletamist mööda esimest korda nõuti 35kroonist piletit. Selle eest avas eakamast vanaprouast giid sammassaali uksed. Pika viivitamisega, sest ta kohe kuidagi ei suutnud oma juttu lõpetada. Tundus, et ta tegi intervjuud iseendaga - küsis ja siis vastas. Ise hoidis samal ajal sammassaali ukselinki, ajades nii inimesed suht närvi Sisse me lõpuks saime. Peamine info, mida giid ette ja taha korrutas, oli see, mis amet kui mitu miljonit koobaste kordategemiseks andis.

Sinnakanti sattujatel soovitame kindlasti põigata Meenikunno maastikukaitsealale, kus asuvad kaks toredat järve - Nohipalo Valgejärv ja Mustjärv. Kurioosne on see, et omavahel väga lähestikku asuvatest järvedest üks on Eesti läbipaistvaima veega, teine aga erakordselt vähe läbipaistva veega. Supluskohtadena on mõnusad mõlemad. Enne Meenikunno raba laudteele minemist aga väike hoiatus - laudtee on matkaradade juhendi järgi 2,4 kilomeetrit, mille me kenasti ka läbisime. Aga! Kohe mitte ei jõudnud me tagasi alguspunkti oma auto juurde. Nii et 2,4 kilomeetrile lisandus veel üle 3 kilomeetri pikkune “jalutuskäik” (pigem suht kiire tagasitõttamine) mööda kruusateid. Kuum, kuum. Ei kurda, lihtsalt, kui oleks teadnud enne… poleks vist läinud :p

Kindlasti tasub läbi käia Võru Tamula järve äärest - seal paitavad silma toredad ja detailirohked liivaskulptuurid, mis meisterdati 2.-6. juulil toimunud rahvusvahelise festivali raames. Kuldar lisab ehk ka mõne pildinäite siia, eks? Aitäh!

Kuidas kanda bikiine?

Olen juba varemgi kiitnud poode, kuhu suisa hea meelga oma raha ära annan ja naeratusega lahkun. Täna ostsin endale O’Neilli bikiinid ja needki tõid mulle toreda muige suule. Nimelt on bikiinide pakendil piltidega illustreeritud vaimukas "kasutusjuhend".

Paar näidet neist:

Your parents were right - it’s always a good idea to apply sunscreen when you’re out in the sun, but not on your bikini.

Do not jump into the water too fast - your bikini top could make a run for it!

And most importantly, find a nice relaxing spot, sit back and enjoy your new bikini.

O’Neill on leidnud viisi, kuidas üldiselt negatiivse alatooniga hoiatusted "warning! warning!" hoopis kiftiks muuta. Arusaadav, et toodetel peavad olema kõikvõimalikud (tihtipeale tundub, et lollidele mõeldud) hoiatused, ent need ei pea ju olema karjuvalt caps lockis ja saja hüüumärgiga. O’Neill ei ole oma "piirdelindile" (see lint, mis tõmmatakse ümber n-ö ohutsooni) kirjutanud mitte "DANGER", vaid hoopis "do not worry, everything is ok". Nüüd tuleb üritada vaid soovitussõnu järgida.