Tapjarollerid

Viimasel ajal on tõusnud päevakorda rolleriga liiklemise reeglite karmistamist. Olen kahe käega selle poolt. Olin juba enne, ent mu veendumust süvendas veelgi rolleriteemaline uudis minu vanaemade kodukülast.

Nimelt laupäeval maal käies kuulsin külauudist, et küla üks pensionäre ostis endale järelmaksuga rolleri. Iseenenest tore uudis ju, eks. Kui vaid ei kaasneks sellega täpsustusi: tegemist on vanataadiga, kes on kogu võimaliku aja purjus (ei ole purjus vaid siis, kui pole raha). Siiani on ta paar kilomeetrit poodi jalutanud või sõitnud rattaga. Nüüd hakkab ta siis rolleriga käima…

Samas külas sõidavad rolleritega ka lapsed. Kuigi rollerit tohib seaduse järgi ilma juhiloata juhtida üle 16aastane, kohtab maakohtades ohtralt palju nooremaid juhte kes pole ühtegi liikluseksamit kunagi teinud - ei jalgrattaga sõitmiseks, rolleritest rääkimata.

Seega tekkib olukord, kus teedel ja ristmikel saavad omavahel kokku liikluseeskirju mitte tundev laps ning liikluseeskirju mitte tundev (vanataadil ei ole nimelt juhilube) lauspurjus või jääknähtudega vanur. Päris ohtlik kombinatsioon, või mis? Lisaks siia veel kohalikud ralliässad kes oma "pannidest" viimast võtavad…

Ära blogi ennast surnuks

New York Timesis ilmus hiljuti alarmeeriv artikkel professionaalsetest blogijatest. Nimelt on lühikese aja jooksul siit ilmast lahkunud kaks tuntud blogijat. Surma põhjuseks peetakse ületöötamist. Professionaalsed blogijad, kes teenivad raha avaldatud artiklite arvu järgi, kurdavad kaalukaotuse või -tõusu, unehäirete ja kurnatuse üle.

Kodus töötamine tähendab 24-tunnist valmisolekut, töökabinet pole varustatud mitte ühe sülearvutiga, vaid kolme-nelja helendava ekraaniga. Ja kõik selleks, et olla konkureerivast blogijast kiirem ja napsata honorar endale.

Kahe tuntud blogija surm ei ole veel epideemia, kuid probleem on olemas. Tech­Crunchi asutaja Michael Arrington on kolme aastaga võtnud juurde pea 15 kg ja kannatab pidevalt unehäirete all. Seda aitavad vast leevendada miljonitesse ulatuvad reklaamimüügitulud.

Eestlastele võivad mõjuda ahvatlevalt suurte blogide autorid, kes teenivad aastas 30 000 – 70 000 dollarit. Kuid et nii palju teenida, peab kirjutama väga palju.

Keegi ei tea, kui palju on maailmas professionaalseid blogijaid. Kuigi ei meenu ühtegi tuntud kohaliku professionaalset blogijat, on nii mõnigi oma ajaveebis selle võimaluse üle arutlenud. Enne kui otsustada mõelgem, kas tasub kodu muuta töökohaks.

Kas sina blegid oma blogis?

Teate mis asi on bleg? See tuleneb kahest ingliskeelsest sõnast – blog ehk ajaveeb ning beg ehk paluma. Kokku tulebki bleg ja tähendab blogis abi paluma. Möödunud kuu lõpul kutsus ajaveeb Freakonomics oma lugejaid üles blegima. Idee heaks kiitnud lugejad saatsid Freakonomicsile hulga blege, esitades igapäevaseid küsimusi, alates autoteenindusest kuni majanduseni.

Küsimused tekitavad vastuseid ja vastused diskussioone. Lühikese ajaga sai Freakonomicsist kasulik allikas neile, kes otsivad huvitavat lugemist majanduse vallas – just see teema tekitas suurimat diskussiooni. Freakonomics oskas vajutada õigele nupule – inimesed soovivad kaasa rääkida.

Mida sellest kõrva taha panna? Meenub ütlus, et küsija suu pihta ei lööda. Kui su ajaveebil on tõsine hulk lugejaid, on mõtet asju küsida. Inimestele meeldib aidata (või oma teadmisi näidata), ja usun, et nii mõnigi küsimus leiab vastuse. Korralikku hulka lugejaid on aga vaja selleks, et keegi julge esimesena n-ö otsa lahti teeks. Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Ei ole mõtet oma blogis küsida fakte – neid, mida näiteks Wikipedia juba praegu täis on. Mõttekam on uurida kogemusi. Ja kogemusi soovivad inimesed jagada! Nagu öeldud, siis vastused tekitavad tihti diskussiooni. Targemaks saavad nii küsijad kui vastajad.

Ootan huviga, millal keegi Eesti blogides blegimise tõsiselt ette võtab.

Ilmus Postimehes.

Kiiruse kummardajad ja sellega uhkustajad

Eile vahetult enne Paldiski maantee ja Tehnika ristmikku kihutas minust mööda üks BMW X5. Kihutas kuskil nii sajaga, keset päeva ja kesklinnas. Lihtsalt - tsiuhh! Mis tuletas mulle meelde ammu plaanitud blogisissekande - kihutamisega uhkustamine.

Igal kolmapäeval potsatab mu postkasti Autoleht, mille tagumistelt külgedelt võib leida rubriigi, mis muu hulgas sisaldab ka küsimust vastaja kiiruserekordi kohta. Vähesed jätavad küsimusele vastamata, muheledes a la "nooo, eks ikka on kah saanud proovida". Enamjaolt saab lugeda aga konkreetseid numbreid. Kes on sõitnud 120ga, kes 180ga. Kes isegi 240 km/h.

Miks sellist rubriiki vaja on? See pole ju muud kui uhkustamine, sest keegi ei näi seal kahetsevat küll. Kuigi võiks, sest nii mõnigi uhkustaja on ka öelnud, et kiirus saavutatud Eestis avalikul maanteel.

Ja isegi kui rekord püstitatud Saksamaal kiirteel võiks ju tänast Eesti liikluspilti arvestades oma "saavutuse" enda teada jätta. Või toimub leheveergudel avalik kiirendusvõistlus? Ja seda mitte rullnokkade vaid kohalike avaliku elu tegelaste vahel…

Rõve rassist

Reedel võis kuulda uudist, kuidas välismaalased Tallinnaski juba peksa saavad.

Rassism on üks nendest asjades mis minus tõsiselt vastikust tekitab. Iga kord, kui keegi välismaalane räägib kuidas ta Eestis oma nahavärvi pärast on rünnaku ohvriks langenud hakkab mul häbi. Mul tulevad meelde kõik need toredad välismaalased kellega kohtunud olen, kes on mu elu rikastanud. Ja kuigi neid pole siin rünnatud on mul nende ees häbi.

Ja siis ma pean mõistma (ei pea mõistma!), et minuga jagavad tänavaid need kes ei suuda endaga hakkama saada. Need, kes endast erinevat nähes teda ründavad. Nagu Linnar Priimägi TV3 uudistes ütles - nad kardavad! Arad luuserid, kes üksi pole väärt midagi, mitmekesi oma väärtusetust ainult kergitavad.

Rassistid on masendavalt arad inimesed, kes ilmselt ei julge peeglissegi kriitiliselt vaadata. Endast erinevat ja julgen öelda, et paremat inimest näevad ründavad teda sest tunnevad end kohe ohustatult. Tema väikest kodurahu on tuldud rikkuma.

Oma ninaotsast kaugemale ei näe.

Üldiselt ma ei ole suuteline vihkama, kuid rassiste vihkan küll ja täiega.