Elamus: Soul Spectrum KUMUs

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 17 March, 2008

Nädalavahetusel täitus Kumu suur saal hea muusika ja toredate inimestega. Ses mõttes polnud see muidugi teab mis eriline – toredaid inimesi on Kumus ikka. Seekord kandis sündmus aga Soul Spectrumi nime ja tõi publiku ette esinema Ursula Ruckeri ja Terry Callieri.

Reedene hilisõhtu tõi suhteliselt väikesearvulise publiku ette eksperimentaal(?)projekti koosseisus Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Raul Saaremets. Kaks kitarristi ja trummar. Trummar, kes seekord rohkem taustahäältega manipuleeris ja Riho Sibula tihti ilmast kõnelevatele lugudele sobivat krabinat-sabinat tekitas. Võrreldes Soul Spectrumi teiste esinejatega jäi suhteliselt elektrooniline trio just publiku suhtlemise koha pealt alla. Kuid sellest pole ju lugu, kui eesmärk on maalida sügavaid helimaastikke.

Poeet omas elemendis

Philadelphia on USA muusikas äärmiselt oluline paik, kus kasvanud üles kümned maailma muusikat mõjutanud artistid. Ursula Ruckerit võib neist üheks pidada.

Poeet, inglise keeles spoken-word artist on pikki aastaid olnud võrdsuse ja julguse eestkõnelejaks. Kutsudes oma loomingus üles astuma rusumise vastu, naisi oma õiguste eest võitlema, unustama rassil või usul põhineva viha. Õiged sõnumid, mis kahjuks ka praeguses maailmas tihti kurtidele kõrvadele kõlavad.

Oodatud esinemine jäi kahjuks aga kaugeks. Mida aeg edasi, seda rohkem leidus inimesi, kes suhteliselt ebamugavatelt toolidelt tõusid ja kodu või baarileti poole asusid. Intensiivne ingliskeelne luule, mida saadab kaheliikmeline bänd, jäi publikule ilmselt veidi arusaamatuks muu hulgas keelebarjääri tõttu.

Ja kui sa ei mõista autori motiive (oleme ju teises kultuuriruumis), siis pidevad üleskutsed vastupanule ja revolutsioonile võivad tekitada omajagu arusaamatust.

Lummav jazziveteran

Teine päev tõi Kumusse pea kaks korda rohkem publikut. Fuajee täitus kiiresti, kontserdipaiga toolid olid kõik hõivatud. Ja siis astusid lavale Chalice ja Tõnis Mägi.

Nagu kontserdi tutvustuses välja öeldud – just nagu kaks Tõnis Mäge. Üks noorem, teine vanem, lisaks üks kelmikam ja jutukam, teine tõsisem ja sügavam. Chalice’i ja Mägi vahel valitseb sünergia, tugevam ja tuntavam kui teiste koos esinevate Eesti artistide puhul. Chalice ja Mägi on ühiskonna- ja enesekriitilised.

Julged oma väljaütlemistes ja publikuga suheldes – teravad märkused hilineva ja kokteilivedu organiseeriva publiku suhtes said nii jutu kui ka laulu sisse. Chalice tahab alati anda oma elu parima kontserdi. Esmakordselt võis reklaamlugu «Sinu hääl» kuulda nii Tõnis Mägi kui ka punastava Chalice’i esituses. Julgen öelda, et laupäevaõhtune see oligi – Chalice’i võttis vastu osavõtlik ja erk publik.

Soul Spectrumi naelaks kujunes aga kindlalt Terry Callier. Jazz-muusika veteran oma kuueliikmelise bändiga esitas mitmeid uusi ja vanu lugusid, haarates publiku jäägitult kaasa.

Olgu selleks publikut ahhetama panevad Jim Mulleni kitarrisoolod või Callieri enda väliselt jahe ja samas uskumatult soe ning üdini kirglik suhtumine jazzi.

Olgu selleks kuulus «Lazarus Man», emotsionaalne «When The Music Is Gone» või toolilt tantsima kiskuv «Nobody But Yourself». Kuid kuhu jäi «Dancing Girl»? Eks midagi peab ikka kripeldama jääma, tahtma seda kõike uuesti. Suvel ilmub Terry Callier’l uus album.

Kas oled kirjutisega nõus?

Kes vajab reklaami?

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 13 March, 2008

Esitan Teile ühe väga lihtsa küsimuse - kes vajab reklaami? Sellele on väga lihtne vastus. Kõik vajavad reklaami.

Sellega on esimene osa läbi. Teine osa on aga palju keerulisem, kestab terve igaviku ja ajab inimesed omavahel peaaegu et tülli.

Olen teadlikult püüdnud tööalastest asjadest mitte kirjutada. Seekord teen erandi ja kirjutan mõtetest, mis seotud tööalase kogemusega. Uut müügiüksust juhtides tuleb pidevalt uusi mõtteid, mis täiendavad nii varasemat kogemust kui ülikoolis õpitut. Eesti reklaamituru kiire kasv annab tunnistust reklaami olulisuse teadlikkuse tõusust, ent endiselt on küll ja küll neid huvitavaid näiteid, mis sunnivad paremini end ja oma üksust kujundama turule vastavaks. Sellele omakorda järgneb aga turu kujundamine - suur sõna ja idee, ent siiski tulevikku suunatud tegevuse alus.

Olen kuulnud igasuguseid huvitavaid põhjendusi, miks trükireklaami osta ei soovita. Kolm põhilist keeldumise põhjust kõlavad nii:

1. me oleme liiga väikesed
2. hind on liiga kallis
3. me põhimõtteliselt ei reklaami

Liiga väikesed? See vastus näitab paraku kahetsusväärselt selgelt, et firmal ei ole paigas erilisi plaane tulevikuks. Loomulikult on firmasid, kes soovivad madalalt lennata ja täita oma ühte konkreetset eesmärki. Kuid ometi on iga ettevõtte ideeks teenida kasumit, kasvada ja laieneda. Kasvamiseks on vaja tööd. Tööd toovad kliendid. Kliendid peavad kuidagi teada saama. Kuidas saab klient firmast teada?

Hind on kallis. Lihtne vastus, mis põhineb emotsioonil. Kuigi reklaami hind on tihti number, väga selgelt mõõdetav, siis see sama number on ka äärmiselt suhteline. Kallis mille suhtes? Seda võrdlus ei oska ja tegelikult ei peagi kõik reklaamikliendid oskama teha. See vajab kogemust, uued reklaamijad ei oma seda. Lööge pakkumine nö tükkideks ja vaadake, mida te saate küsitud raha eest? Hind on suhteline. 300 000 uue Dacia eest on ülemõistuse kallis. Uue Ferrari eest aga elutehingut väärt tunduv pakkumine. Püüdes aru saada pakkumise sisust, on võimalik aru saada, kas hind on kallis või mitte. Emotsionaalsed eitused võivad nullida väga hea diili. Sulle pakuti 300 000 eest autot, keeldusid, teadmata et müüja käes olid uue Ferrari võtmed.

Põhimõttelised reklaamivastased on üks keerulisemaid seltskondi, kellele argumentidega ligi pääsemine korraliku kaitsekilbi tõttu tihti raskendatud on. Kuigi on neid, kes tõesti ei pea reklaamima, siis tavaliselt on küsimus reklaami viisis ja kohas. Põhimõtteliselt mitte reklaamimine on põhimõtteliselt endast mitte rääkimine. Ei kõla just kuigi nutikalt või mis?

Lõpetuseks, mida siis teha? Kuidas käituda kui ootamatult pakutakse võimalust reklaamida? Ei ole seda kunagi teinud, miks peaks nüüd? Aga seepärast, et Sinu asemel teeb seda keegi teine. Ja see keegi teine võib paraku kui mitte selle reklaamiga siis põhimõtteliselt otsustada Sinu saatuse. Jube ebamugav, mis?

Kas oled kirjutisega nõus?

Kõik mehed on sead, kõik naised on naised

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 11 March, 2008

Kõik mehed on sead, kõik naised on naised. Õieti sellepärast ongi kõik mehed sead, et naised on vaid naised. Mehed ei märka naiste kingitusi. Nad arvavad, et nõnda peabki. Mees on puuslik – juhm ja tiirane. Naine teab seda ja ometi kummardab ta ette, heidab rõivad ült, pakub ennast ja otsib õnne.

Rakvere Teatri etenduse "Mina, naine" mängis Ülle Lichtfeldt ka sel nädalavahetusel täismajale. Saalitäis naisi, enamjaolt keskealised või väärikamadki prouad, sekka mõni üksik julge mees. Kati Murutari kirjutatud näidend eeldaks julgemat publikut. Kuid eelarvamus osutus veidi valeks - publik võttis etenduse püstijalu vastu.

Olime kuulnud, et näidend on jama. Olime kuulnud, et näidend on superhea. Huvitavad arvamused, seinast seina. Laval üks näitleja, kaks tundi. Puhkust vaid 15 minutit ja intensiivne, väga intensiivne tekstiosa täiustatud lauluga. Sekka tantsulisi rütme ja moedemonstratsioone suurepärases vormis Üllelt. Lichtfeldt haaras publiku väga oskuslikult - sujuvalt teemat arendades kruvis pinge haripunktini ning lasi siis publikul rahuneda. Ja nii mitu korda.

Ei imesta, et Ülle Lichtfeldt osa eest kandideerib parima naisnäitleja autasule. Ei ole küll kõikide kandidaatide osatäitmisi näinud, ent Ülle oleks kindlasti autasu väärt.

Oli siis jama? Kindlasti mitte! Milline naine tunnistab, et igavene küsimus "kas naine on nukralt nõrk või uskumatult tugev" on jama? Veelgi enam, milline mees seda ütleks? Kui ütlebki, siis tõenäoliselt seepärast, et ei julge koos terve saalitäie teiste inimestega naise olemuse detailidesse süveneda.

 

Kas oled kirjutisega nõus?

Miks ostate end telekasse?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 10 March, 2008

Mitmetele Eestis korraldatavatele üritustele, nii kodu- kui välismaistele, on viimasel ajal tekkinud uus konkurent - telesaadete salvestused, kuhu saamiseks inimesed üldjuhul ka pileti ostavad. 

Vaatasime siis ka eile uue telesaate "Braavo!" esimest saadet. Põhiline sõna on "tõeline", nii staarid, tegevused, artistid, nali jne jne. Ossssaaaa! Ja kohale tulnud inimesed muudkui ahhetavad, plaksutavad käsi kokku ja ahmivad õhku, et ohsaaa, Maarja-Liis suutiski paar etteantud sõna iseenda laulu sisse lauda. Ja Robert tundis anemooni ära, kujutad sa ette, seda ei oleks küll osanud ju arvata.

Siiski, veidike tuleb Kanal 2′le tunnustust avaldada - stuudio on ju kihvt ja idee on huvitav. Kuid milles asi? Kuidagi kohmetu tundub. Muidugi, USA või Inglismaa saadetega on vast ülekohtune võrrelda aga ikkagi…. Võtame või saate "Who’s Line Is It Anyway?" Miks ei suuda meie nii haaravat saadet teha? Jaapani telesarjadest ei hakka rääkimagi.

Kuid kas peakski? Publik ju tuleb, vaatab oi-kui-armast Koitu ja lööb käsi kokku. Isegi kulunud naljad ei mõju kuigi naljakalt. MIks peaks keegi hakkama lavastama ärakulunud anekdooti sellest, kuidas mitte seelikut ei tule kõrgemale tõsta, vaid hoopis õige arst on korrus kõrgemal.

Aga kes on need inimesed, kes peredega isegi telesaadetesse kipuvad? Mis neid sinna kutsub? Huvi, oskamatus oma vaba aega muud moodi sisustada või edevus - äkki tabab kaamera mind!? Kas nad käivad korra või ongi see uus trend - järjest telekavasse lisanduvate saadete salvestusel käia?

Kas oled kirjutisega nõus?

Statoil usaldab klienti

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 9 March, 2008

Nädala algul juhtusime taas arutlema klienditeeninduse üle. Seekord Statoilist, mis meile mõlemale väga positiivse mulje jätnud. Kuid tihti ei mõtle me, miks see nii on? Miks üks pood on parem kui teine? Näeme vigu, aga kas ka häid külgi?

Jõudsime järelduseni, et Statoil usaldab inimesi. Ilmselt rohkem kui enamik teisi kauplusi. Ilmselt oleks veidike kohatu võrrelda väikest bensiinijaama suure kauplusega, kuid ka väiksematega võrreldes näib Statoil viisakam ja puhtam. Kaupu on täpselt nii palju kui vaja, paigutus on sõbralik. Kusjuures kaupade paigutus räägib ka usaldusest - paljusid asju oleks võimalik sealt poest lihtsalt minema viia. Loodetavasti oskavad inimesed usaldusele vääriliselt vastada ja vargusi tuleb vähe ette.

Kvaliteetne tase on Statoilil ka välismaal. Näiteks Lätis. Cafe lattele saad ise lisada maitsesiirupeid. Seda maitset ja nii palju, kui süda lustib! Uskumatu! Uskumatu seepärast, et näiteks Vertigo nõuab siirupitilga eest 15 krooni (andmed umbes pool aastat vanad, nüüd nõuab ehk rohkemgi). Nii lisandub kohvile siirupitilga eest pool kohvi hinda. Ma ei võrdle praegu Statoili ja Vertigot kui sellist, pelgalt lattele lisatava siirupi hinda.

Statoil on mõnus, sest ta usaldab mind.

Kas oled kirjutisega nõus?