Veel üks suurepärane reklaam, mis püüdis pilku möödunud nädalavahetusel. Väike reklaam väga suure hingega.
Chances are, somewhere, sometime, he made something for you.
Tõsise korvpallisõbra jaoks pole Kareem Abdul-Jabbari nimi sugugi võõras. 60-aastast endist tippkorvpallurit peetakse NBA ja ühtlasi maailma korvpalliajaloo läbi aegade üheks parimaks mängijaks. Karjääri jooksul visatud 33 387 punkti on seni NBA rekord. Kuid Abdul-Jabbar pole lihtsalt «endine korvpallur» – sarnaselt mitme teise afroameeriklasest sportlasega on ta omamoodi teerajaja ning ühiskonna üle muretseja, kes jätkab oma tegevust aktiivselt tänaseni.
Kuigi Abdul-Jabbar ei teadnud blogidest veel mõni kuu tagasi midagi, siis nüüd peab ta aktiivselt oma ajaveebi. Tõsi, ilmselt mitte just omaalgatuslikult. Nimelt kutsus Kareemi blogima ajaleht Los Angeles Times, mis oma veebiküljel pakub enam kui 30 ajaveebi.
Endine tippsportlane ei kirjuta aga kunagisest kuulsusest või oma vaadetest praegusele spordile. Kareem teab, et on miljonite jaoks eeskuju ja arvamusliider ning seetõttu tunneb vastutust oma austajate ees.
Kareemi blogi keskendub Ameerika ühiskonna jälgimisele afroameeriklase pilgu läbi. Olulist rõhku paneb ta ajaloole, tutvustades nii hiljuti Grammyga pärjatud Herbie Hancocki, Lewis Latimeri ja lennundusaktivisti Bessie Colemani, keda võiks pidada vähemalt sama oluliseks kui Amelia Earharti.
Ah jaa – kui pikk Kareem Abdul-Jabbar on siis? Kaks meetrit ja 18 sentimeetrit. Tema blogi aadress on latimesblogs.latimes.com/kareem
Kuidas teha head kokteili? Siin üks võimalus!
Pubides, baarides, kohvikutes, restoranides, klubides ja muudes meelalahutuskohtades suitsetamise keeld ei kehti mitte ainult külastajatele, vaid ka sealsetele töötajatele. Kohati tundub, et just nemad elavad seda kõige rängemalt üle.
Kuna liigun igapäevaselt vanalinnas ja kesklinnas, näen ohtralt tänavale suitsule tulnud ettekandjaid. Seda nii päeval kell 11 kui õhtul kell 18 ja hiljem (hommikul kell 9 tulles ei ole need kohad veel lihtsalt avatud vist). Valdavalt on need noored tüdrukud-naised, kel töökoha vormiriietuski seljas. Tihtipeale vägagi napis, sest nii mõnigi koht arvab, et mida napim riietus, seda paremini müüb. Nii värisevadki need noored näitsikud tihtipeale paljaste säärte ja käsivartega õues suitsul. Hea, kui mantel või jope on õlgadele tõmmatud, rohkemat ei viitsi, sest "käin ju korra suitsul" on tõenäoliselt see mõte.
Jope või mantli asemel on mõned tõmmanud endale üle õlgade töökoha logo ja kirjadega pleedi. Kas külmast siniste säärtega, napi ja liibuva vormiriietusega õues värisev ja suitsetav näitsik on hea reklaam meelelahutuskohale?
Kohe vanalinna ääres võib lisaks ettekandjatele näha ka välisuksel suitsu tõmbavaid striptiisitare. Mitmekümne sentimeetrised platvormkingad, sukad, läikivad litritega topp ja seelik, täis esinemismeik ja muidugi suits, suits, suits. Reklaam?
Lisaks töötajatele torkavad muidugi silma ka külastajad, kes õue suitsule tormavad. Eriti terav on vaatepilt Lounge 24-s, kus inimesed ilma üleriieteta õue terrassile suitsule lähevad. Tuule, vihma, lume kätte. Et saaks vaid mahvi tubakat.
Ma ei tea, mis on lahendus. Saan aru (üritan aru saada, kuigi ei saa, sest ise ei suitseta), et suitsetajatel on vajadus oma teatud arv suitse päeva jooksul ära teha. Kui toas ei tohi, siis tuleb järelikult õue minna. Seejuures võiks aga natukenegi mõelda vaatepildile, mida need inimesed endast jätavad, just siis kui nad esindavad oma tööandjat. Iseasi muidugi, kas tööandja selles probleemi näeb.
Tegelikult ma ei tea, kas küsib, kuid tundub, et võiks. See blogi pole sugugi ainuke, kus Rimi kauplusekett inimestel hambus on. Seda juhtub ikka ja jälle. Meie kirjutasime sellest, kuidas meile poes kala ei soovitud lõigata. Kirjutasime serviisikampaaniast (kuskilt kuulsin, et ära on jagatud ainult üle 300 serviisi, vabandust - valed andmed, tegelikult on neid jagatud 100 000, my bad). Mainisime ka alkoholimüügi probleemi sadama-Rimis.
Rimi edulugu Eestis ulatub õige mitme aasta taha, kui ülduse paraja nördimuse saatel muudeti suhteliselt populaarsed Citymarketid Rimiks. Citymarketid olid suured kauplused, mille hinnatase oli võrreldav pigem Selveriga. Rimi oli aga väike ja pigem odav. Vaatamata Rootsi päritolule mõjub Rimi palju ida-euroopalikumalt kui soomlastele kuulunud Citymarket. Suur ja kallis sobis, sest Emor pidas 2004. aasta alguses Citymarketit suurimaks kaupluseketiks Eestis.
Ja 2005. aasta jaanuaris kirjutasid soomlased-rootslased alla lepingule, mis kurvatas paljusid. Citymarketi valikut ja atmosfääri peeti meeldivaks, Rimi oma mitte nii väga.
Kolm aastat edasi - mis on muutunud? Rimi on meedias valdavalt negatiivse alatooniga. Alkoholimüügiprobleemidele viitasin. Tõe huvides peab kindlasti mainima, et et ka Prismal on probleeme olnud, kuid Rimi vastus oli tase omaette. Seda eriti ajal, kui Selveris käsib kassamasin iga alkoholiostu puhul dokumenti küsida.
Postimees kirjutas alles paar päeva tagasi, et Tartu Rimis segadus puuviljade päritolu kohta, kuna sildid ei vasta tegelikkusele.
Need on väikesed asjad, kuid miskipärast annavad tooni. Kas Rimi tegemistel on endiselt kolme aasta eest saadud kõrgendatud tähelepanu? Ja kui nii on, siis kas kaupluse juhid tunnetavad seda? Ja kui tunnetavad, siis kuidas selle probleemiga tegeletakse?
Olengi jõudnud oma viimase aja lemmikteemani - kommunikatsioon. Kommunikatsioonis tuleb alati näha võimalusi ja rumal on neid võimalusi mitte ära kasutada. Kui on probleem, on võimalus selle lahendamiseks ja seeläbi positiivse sõnumi kujundamiseks. Kui on positiivne sõnum kohe võtta, siis seda naerulsui levitada.
Idee poolest on ju (suured) Rimid toredad poed. Miks neid siis selline kahtlase kuulsusega vari saadab?
