Vabadus eurooplastele, piirangud immigrantidele

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 29 February, 2008

Ma ei hakka kirjutama Muhamedi karikatuuride avaldamisest, selle seosest sõnavabadusega ja teiste kultuuride austamisega. Või oot, tegelt võiks sellest kirjutada küll.

Ma tean küll, et lugejatel on mulle umbes sada vastuargumenti, kuid enne iga mõtte kommenteerimist lugege edasi.

Kuigi ma olen sündinud Nõukogude Liidus ja mäletan tollast aega, siis ometi näin ma palju tolerantsem kui aastakümneid vabadust nautinud eurooplased. Kuid ilmselt just vabaduse nautimine ongi viinud selleni, kus Euroopa täna üha enam on - vabadus peab tähendama vabadust eelkõige eurooplastele mitte immigrantidele.

Muidugi on immigrandid vastikud - võtavad ära meie töö ja naised/mehed, suruvad peale oma tavasid ja üldse keeravad meie vaba maailma pea peale. Vabadus, see on neile, kes siin sünnijärgselt on. Vabadus ka immigrantidele? Ei!

Vabadus kätkeb endas üha enam tingimuslikkust. Kuid mitu tingimust peab olema, et vabadusest saaks piiratus ja suletus?

Euroopa ja Ameerika vabadus tähendab vabadust piiratud alal, piiratud tingimustel. Vabadus on siis, kui kõik selle vaba ühiskonna liikmed käituvad ühte moodi, mõtlevad lubatud piirides. Ja siis on nad kõik vabad.

Euroopa ja Ameerika arendatud globaliseerumine on aga bumerangina tagasi tulnud. Vabadust tahavad nüüd ka need, kellega me enne kokku ei puutunud. Lihtsalt nende arusaam vabadusest, tavaliselt oma elustiili vabast valikust uues maailmas, on oluliselt erinev meie kujunenud vabadusest.

Nüüd püüame selle sama vabaduse tähe all rünnata. Euroopas on usuvabadus, vabadus arvamustele, siis sugugi mitte igalpool ei ole see nii. Vabaduse sildi all rünnatakse aga teiste kultuuride ususümboleid, traditsioone ja tavasid. Imelik arusaam vabadusest.

Ma loodan, et Eesti ei lähe kaasa väiklase mänguga ega avalda vabaduse sildi all karikatuure.

Ma ei ütle neegrile neeger, sest tean, et see on solvav. Mis siis, et ma ei mõtlegi solvata. Ma ei naeruväärista usundeid ja traditsioone, sest see on lihtsalt ebaviisakas ja madal.

Jõuan otsaga sinna, kuhu ikka vabadusest rääkides peab jõudma - vastutuseni. Vabadus on ütlemata suur vastutus. Ja kui vastutust kanda ei jaksa, pole mõtet vabaduse lipuga lehvitada.

Kas oled kirjutisega nõus?

Sponsorauto, et see lömmi sõita?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 27 February, 2008

Juba jaanuarikuus, mil lugesime uudist, et Birgit Õigemeel sai aastaks enda kasutusse uue Volvo C30, oli asi natuke küsimusttekitav - miks anda auto inimesele, kel pole juhilube?

Nüüd on tagajärg käes - Birgit sõitis oma uue auto lömmi. Muidugi, ikka juhtub, seda eriti praeguses hullunud liikluses. Aga Info-Auto oleks võinud seda võimalikku ohtu ette näha ja seda vältida. Tahate kellelegi autot anda? Tore, andke! Aga miks valida kõikide seast välja inimene, kel auto saamise hetkel ei ole lube? Kes istub äsja saadud auto kõrvalistmele ega oska seetõttu sõnagagi kommenteerida auto sõiduomadusi. Kes jah, saab peagi load. Aga nagu teada, ei ole algajad juhid tihtipeale just kõige kindlamad liiklejad. Ole sa superstaar või mitte.

Loomulikult on sponsorluse üks (põhi)eesmärke lai meediakajastus - ent kas nüüd see lömmis Volvo ongi see reklaam, mida Info-Auto endale soovis? Irooniliselt võib öelda, et tõsi, just tänu avariile see Volvo uuesti pildis on. Minu jaoks aga negatiivselt - andsite 450 000 kroonise auto selleks, et see paari nädalaga lömmi sõita?

Ei selgu ka, kas Info-Auto ja Birgit Õigemeel on kuidagi sügavamalt seotud. Kui nii, miks siis niivõrd kehv kommunikatsioon? Praegu näib, et auto võiks saada iga superstaar, kes kuskil mingit salongi avab…

Tegelikult oleme mõelnud kirjutada kuulsustest, kes muudkui asju saavad. Suhteliselt naljakas olukord - kuulus (tavaliselt ka rikas) saab asju tasuta, samas kui lihtinimene (tihti mitte nii rikas) peab kõik ise välja ostma…

Celebrity endorsement - kuulsus toob kuulsust firmale. Kuid selles vallas on meie firmad kui ka kuulsused väga lapsekingades. Teineteise toetamine lõppeb peale võtmete üleandmist. Jäävad vaid logod võistlusdressil või plaadikaanel - kui sedagi.

Kas oled kirjutisega nõus?

Vabariigi sünnipäev blogiilmas

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 25 February, 2008

Kas ja kui patriootlikud on blogijad? Millest kirjutavad nad oma kodumaa 90. sünnipäeval? Just selle pilguga vaatasin pühapäeval Eesti blogisid koondavat Blog.tr.ee’d.

Teatavaks imestuseks ei leidnud ma patriotismist nõretavaid ja pisaraini viivaid jutustusi kodumaast. Eriti puudutab see enimloetud postitusi, kus isamaahoidmisest üllatavalt vähe juttu. Kuid päris mööda tähtis päev siiski ei läinud.

Kastan88.blogspot.com aadressil on ilus arutelu sõnade «kodu», «maa», «sünd» ja «päev» üle. Rahulikult tähendusrikas, just selline, nagu eestlase suhtumine oma kodusse on. Huvitav on jälgida ka fotomeenutusi Eestimaa eri paigust, näiteks Ruhnust, kus toimuvaga hoiab kursis Ruhnu Päevik aadressil ruhnlane.blogspot.com.

Kuid Ruhnust kaugemal, väga palju kaugemal, asub Austraalia. Nagu saame teada aadressilt elektrijanes.blogspot.com, on seal linnake nimega Thirlmere, mille eestlased 1930ndatel üles ehitasid. Praegu leiab sealt supermarketi nimega Kungla, Estonian Road on samuti olemas. Ja kohalikus kirikus kõlas Eesti hümn – lauljaiks inimesed, kes lahkusid siit pea 70 aastat tagasi.

Muidugi ei ole kõik üllalt meelestatud. «NATO hävitajad olid ägedad, kõik muu ootuspäraselt igav,» kirjutab üks blogija, lisades, et rahvuskultuur võiks temast eemal eksisteerida. Vaba maa, vabad mõtted.

Presidendi vastuvõtt toob ilmselt väga palju arvamusi «pingviinimarsi» teemal.

Kas oled kirjutisega nõus?

Väge täis Rakvere

Kirjutas Merit. Kalendris oli 22 February, 2008

Kuldar naerab, et ei möödu ühtegi uudistesaadet, kus ei oleks juttu Rakverest. Mõnes mõttes ongi tal õigus - Rakvere on tänu oma originaalsetele ja kummastavatele ideedele ja nende teokstegemisele pidevalt pildis. Eriti panen seda tähele nüüd, mil ise juba aastaid Rakverest ära olen.

Alles eilses Maalehes oli pikk artikkel "Viru rege me vedama!", mis keskendus Virumaalaste algatusele kinkida vabariigile sünnipäeva puhul uus regilaul. Äramainimist leiavad seal ka juunikuus toimuv ainus omalaadne punklaulupidu ning oktoobrikuised sumo maailmameistrivõistlused. Lisaks veel terve "Kalevipoja" ettelugemine: oleme eestlased! Siis takka ka Rooma lepingute ettelugemine: oleme eurooplased!

Rakvere armastab loomi. Kõik teavad, et linna ehib Vallimäe nõlval seisev hiiglaslik väge täis tarvas. Rotiaasta alguse puhul pani Rakvere oma keskväljakule üles vanarauast meisterdatud roti kuju, mille autor Seaküla Simson selle kohta veel põnevat juttu vestis. Kuna rotiaasta alguse puhul oli teles taustapilti tarvis, sai muidugi Rakvere oma vanarauast rotiga jälle pilti. Lisaks veel mõnus eneseiroonia linna poolt - rott pannakse Rakvere viljasalve valvama. Seesama viljasalv, kust mõni aeg tagasi riigi vili ära varastati!

Pidevalt on pildis Rakvere teater, mis on saavutanud taseme, et nende uusi etendusi tutvustatakse laiemalt. Üle-Euroopalise sallivuse aasta puhul koob Rakvere Euroopa päeval pika, pika salli. Lõhnab jälle telekajastuse järgi.

Rakveret võib nimetada nii meestepealinnaks (seal toimus Esimene Eesti Meeste tantsupidu), aga ka ilutulestiku pealinnaks, kuna just seal on viimastel aastatel olnud Eesti kalleim aastavahetuse ilutulestik.

Miks ma seda kirjutan? Kihvt on näha, et linn paistab teiste seas silma. Et seal pidevalt toimub midagi. Et seal on inimesed, kes tegutsevad. Ühesõnaga, Rakvere paneb kõrvu kikitama ja kuulama. Pakub huvi.

Kas oled kirjutisega nõus?

Kliendipüüdja seiklused Tallinna vanalinnas

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 21 February, 2008

Vanalinna serval, otse Viru tänava Hesburgerist ümber nurga, asub restoran nimega Kuluaar. Restoran, mis ei hiilga ei sisustuse ega menüüga. Kuid see polegi vist kõige olulisem. Oluline on see, et nad asuvad alkoholipoe kõrval ja neil on aktiivne kliendipüüdja.

Kliendipüüdja on umbes 50aastane mees, riides täpselt nii, et sa mingil juhul teda ei märkaks. Kuid tema märkab - tõelise professionaalina teeb ta kohe vahet kohalikul ja turistil, meelitades just viimaseid "pippuripihvi + olut" mekkima.

Olgem ausad, Kuluaari muidu ei sattuks. Ühe korra oleme seal lõunal käinud. Ühe korra. Miks peaks siis sinna sattuma viinakäru lohistav soomlane. Aga kui suhteliselt selges soome keeles kõnelev kliendipüüdja võlusõna (olut) ütleb, iga küsimuse peale "kyllä" vastab - siis on tegemist ilmselt paganama efektiivse müügimehega.

Aga kui ma panen end turisti olukorda - olen võõras linnas, mingi mees kutsub mind restorani ja siis juhatab sisehoovi, pimedast trepist alla läbi mitme ukse - tundub suht kahtlane või mis? Läbinud selle veidike tähelepanu tõstva teekonna, leiab soomlane end maitsmas kõige tavalisemaid roogi. Friikartulid, pihvid-viinerid ja veidike kapsast.

Kohalik ei lähe Kuluaari, kuna see meenutab (vähemalt minule) 10 aasta tagust perioodi. Omamoodi huvitaval kombel asub Kuluaari vastas Firday’s - hirmkallis kiirsöögikett, mis maailmarändurile Londonist tuttav. Kuigi Friday’s on stiiline ja kvaliteetne, on ta oma hinnataseme tõttu suhteliselt inimtühi.

Keset tänavat seistes, vasakule ja paremale vaadates võiks ju mõtiskleda, kuidas end parandada. Teha midagi selle nimel, et mõni inimene ka ise tee Kuluaari leiaks.

Kas oled kirjutisega nõus?