Jõulusoovid

Mootoriga sukasilmad

Mina arvan, et sukasilmal on mootor! Kuidas muidu saab ta ülehelikiirusel varbaotsast mööda säärt üles vuristada - seda muidugi seal ja siis, kui ta kohe kindlasti ei tohiks seda teha. Ja samas, kui sa lõpuks koju jõudes mõtled, et "olgu, sukasilm, kihuta nüüd nii kiiresti kui tahad", jääb ta täiesti hetkega seisma ei liigu enam mitte millimeetritki. Ja nii kas või terve õhtu! Ma kahtlustan, et tal on mehhanism, mis viib edasi ja mis pidurdab.

Tallinna suvalised parkimistrahvid

Tundub, et Tallinnas määratakse parkimistrahve kohati täiesti suvaliselt. Küll ära maksad. Ja isegi, kui sul on õigus, siis kui paljud viitsivad trahvi vaidlustada? Ja isegi kui viitsitakse vaidlustada, siis kas ka kaks kuud pidevalt linnale meelde tuletada, et tahaksid raha tagasi?

Ma olen kaks kuud oodanud, et seda postitust kirjutada. Siiani aga ei tihanud, kuna ei teadnud, millal ja kuidas asi täpselt lõppeb. Täna aga on see päev!

Elan kesklinnas, tasulisel parkimisalal, mul on auto esiklaasil elaniku parkimise aastakaart. Nii oli ka 19. oktoobril, kui mu autole maja ees parkimistrahv määrati. Asjaolude lühikirjeldus - parkimine tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata. Vaidlustameeee!

Vaidlustada saab kõige lihtsamalt internetis www.yhisteenused.ee aadressil. Internet küll, aga minu kontaktina küsitakse postiaadressi. Järelikult pean mingi kirja posti teel neilt saama.

Vaidlustamiseks on aega 30 päeva, trahv tuleb aga tasuda 14 päeva jooksul. Niisiis kannan 480 krooni neile ja jään nende vastust mu vaidlustusele ootama. Ootan, ootan. Ei midagi. Helistan - kuulen, et trahv on tühistatud ja mulle tuleb koju selle kohta kirjalik dokument. Ootan. Tulebki. "Tallinna Transpordiameti märgukirjade ja selgitustaotluste ning vaiete läbivaatamise komisjon, vaadanud läbi Teie avalduse, otsustas, et nimetatud asjaolud on piisavad Teie avalduse rahuldamiseks. Viivistasu 480 krooni ei pea tasuma." Hilja juba, see on tasutud!

Kui trahv on tühistatud, aga selle eest on vahepeal makstud, siis see rahasumma kantakse mulle tagasi? Oleks loogiline? Ootan, ei midagi. Helistan. Selgub, et pean tegema avalduse, kui ma tõesti raha tagasi tahan saada. Kirjutama, mis alusel tahan, kuhu kontole jne. Saadan avalduse 19. novembril. Jään raha ootama. Kahe nädala pärast helistades kuulen, et komisjon koguneb kord kuus, novembrikuu on kogunetud ja nüüd pean ootama detsembri miitingut. Ootan. Helistan detsembri algul. Saan teada, et dokumendid on saadetud raamatupidamisse - saan raha nädala jooksul. Ja täna on see päev! Kaks kuud ja kaks päeva peale trahvi määramist.

Nüüd tagantjärele öeldes oli täitsa põnev - vaadata, kuidas nädalad ja kuud mööduvad, ja näha, et linnaametites asjad ei liigu. Sest Tallinna Transpordiameti märgukirjade ja selgitustaotluste ning vaiete läbivaatamise komisjon (nii armas nimi, kas pole!) koguneb kord kuus. Hea et niigi tihti.

Ma juba kujutan ette, kuidas mu avaldused teosammul ühest kabinetist teise liiguvad, jäädes lauanurgale omasuguste sekka tulevikku ootama.

Huvitav, milline kokkulepe on linnal ja Ühisteenustel, et määratakse suvalisi trahve ja tagasimaksmised tehakse nii keerulisteks?

Meediaarvustus: inimesed, kelle jaoks headus on loomulik

Eestis põetakse raskekujulist (pseudo)staaride kummardamise haigust. See ei ole, muide, väljamõeldud haigus, et saaksime end hästi tunda ja teiste üle irvitada. Kuulsuste jumaldamise sündroom on päriselt olemas. Seda põdevad inimesed jaotatakse tulenevalt sündroomi tõsidusest kolme gruppi – meelelahutuslik-sotsiaalne, tugevalt isiklik kiindumus ja äärmuslik fanatism. Viimasel puudub reaalsusega juba igasugune seos. Aga mitte teadusest ei tahtnud ma kirjutada.

Meie ajalehtede-ajakirjade kaaned ja sisu on täis kohalike vippide vägitegusid. Need teod piirduvad tihti mõnelt kaas-vipilt kasutatud auto ostmisega, uue soengut tegemisega, kuulsa inimesega koos hotellis, käed põlvel, istumisega, mõne plekimõlkimisega või armsa kodulooma illegaalselt riiki importimisega. Tunnistagem – me oleme haiged! Ja paraku me isegi maksame selle eest, et saaksime oma haigust põdeda.

Kuid meie hulgas on inimesi, kelle lihtsus ja siirus võtab jalad nõrgaks. Täpsemalt öeldes mõjub aukartustäratavalt nende suhtumine teistesse inimestesse ja enda rolli maailmas. Nad ei jahi kuulsust, materiaalset edu, isegi tunnustust mitte.

Need on inimesed, kes päästavad võõraste ja sugulaste elusid, aitavad neid, kes seda isegi oodata ei oska. Kelle jaoks on elementaarne olla hea inimene, nõudmata selle eest sentigi.

Mitte ükski kohalik vipp ei suuda panna televaatajat tundma end nii väikese inimesena. Väga raske on silmi kuivaks jätta, kui sinu kõrvalt kasvab mäekõrguseks teine samasugune inimene, lihtne ja siiras nagu sinagi.

TV 3 ja Elioni kolmandat aastat korraldatud «Eestimaa uhkus» päädis varasematega sarnaselt «suurejoonelise» galaga. Jutumärgid on siin sellepärast, et tseremoonia ise pole rikka meelelahutustööstuste standardite järgi kuigi suurejooneline. Õnneks ei ole, sest muidu kaotaks see kõik mõtte. Prožektorite alla kistud inimesed seisavad kohmetult, ootamatu tähelepanu võib ka ettevalmistatud tänukõne lugemise raskeks teha. Saalis ja teleriekraanide ees on tuhandeid tilkuvaid silmapaare. Oi kui palju on neilt õppida!

Ilmus Postimehes 18. detsemberil.

Video: Kultuurileht Metroo

Viimane nädal on Tallinna kauplustes silma jäänud tasuta levitatav ajaleht Metroo. Kuulsa välismaise ajalehe nimekaim keskendub kultuurile. Millest lehest täpsemalt juttu selgub järgmisest videolõigust.