Pange oma piparkoogid põlema? vol 2

Blogis korra juba tõstatatud probleem - poes ei ole piparkoogiglasuuri - püsib endiselt. Elav eksperiment 10 poes!

Just nimelt, kümme poodi käisin mina täna läbi, eesmärgiga osta piparkoogiglasuuri. Nagu Kuldar juba küsis, kas Rakveres üldse on 10 poodi. On! Aga ega peale nende eriti kusagilt ei olnud ka otsida. Siinkohal ülevaade mu tänasest marsruudist:

1. Sõmeru kauplus - ei ole. Olgu, tegemist on asula poega, anname talle andeks ja sean oma sammud linna poole!
2. Vaala keskuse Maksimarketis ei ole enam hinnasiltegi glasuuri kohta (eelmine kord olid vähemalt need. Süütevedeliku pudelite ja ühekordsete grillide riilu on endiselt alles).
3. Kaulpus Nord - müüjad ei ole kuulnudki glasuurist
4. Pood/kohvik Pihlakas - "Meil ei ole ega ei tule glasuuri"
5. Krooni Selver - "Me lihtsalt ei jõua toota, nii palju nõutakse"
6. Grossi Turukaubamaja - "Meil? Glasuuri? Ei ole!"
7. Pihlaka kauplus - "Meil kästi glasuuri tegemine juba jõulude esimesel päeval ära lõpetada, kuna ei pidavat vaja olema." Siin kohtun oma saatusekaaslasega - üks naine teeb täpselt sama glasuurijahti. Jagame kogemusi.
8. Lilleoru kauplus - oli, enam ei ole
9. Säästumarket - ei ole
10. Grossi Ly kauplus - müüjad soovitavad minna Pihlaka kondiitriärisse, sest "neil peab kindlasti olema". Vt punkt 4 ja 7 - ei ole!

Kas viga on minus? Kas mina olen ainus, kel tuleb tuju paar päeva peale jõule veel ise piparkooke küpsetada? Või tõesti kõik teised teevad ise glasuuri (jube nöök on ju seda ise teha). Ja miks te üldse piparkoogitainast siis müüte, kui hooaeg on läbi?? Hea, et süütevedeliku hooaeg ikka kestab.

Kildudeks purunenud bling-bling

Möödunud aastast on raske kokkuvõtet kirjutada. Ühest küljest oleks nagu rääkida paljust. Teisalt näib raske õigeid sõnu leida, sest taaskord on maailm veidikene muutunud.

Tagasi vaadates ei tõuse näpud toksima ägedatest klubidest või säravast fake-glamuurist, mida siinne meelelahutus- ja elustiilitööstus kasvava innuga propageerinud on. See kõik tundub väga võlts, kui meenub kaks aprilliööd Tallinna kesklinnas. Ööd, mis ehmatasid kõiki ja muutsid meid senisest märksa alalhoidlikumaks.

Tänulik oleks ilmselt vale sõna, kuid omamoodi oli pronksööst kasu. Elavalt tuletati meelde, et meie maailm pole pelgalt bling-bling, vaid peidab särava koore all keevaid pingeid. Siinjuures ei pea ma silmas inimeste või rahvuste vahelisi hõõrumisi, vaid väärtushinnanguid meis endis.

Kevad oli üldse pingeline, sest vaid loetud nädalad enne pronksööd jõudis kinodesse Ilmar Raagi kultusfilm «Klass». Meist seni kaugele jäänud koolivägivald toodi koju kätte – esmalt filmina ja sügisel ohvriterohke tulistamisega Soomes.

Parem, kui neid sündmusi poleks olnud, kuid raputust oli vaja. Elu on hoogsalt ülesmäge läinud ja arvasime juba liialt, et mured meid ei puuduta. Ja need mured, mis tulevad, leiavad lahenduse SMS-laenuga. Kodurahu ja sheffamine on tagatud ju teenimatult tulnud rahaga. Või siiski mitte?

Suhtlusportaalides ringi vaadates ja ohjeldamatut pidutsemist (mis pahatihti tähendab lihtlabast joomist) silmas pidades näime pigem ühepäevaliblikatena. Tulevale aastale mõeldes ja endale lubadusi andes mõelgem, et homme oleks ka põhjust pidutsemiseks. Võib-olla tasub tuleviku nimel tänasest peost loobuda…

Jõulud läksid liiga vaikselt

Kas siis see aasta olid ka kommertslikud jõulud? Algasid juba novembris ja täie hooga siiani välja? Pigem tundus vastupidi – linnapildis jäid jõulud suhteliselt varju. Varem nii kombeks olnud kümnete miljonite kulutamine «aasta vaikseimal ajal» jäi seekord vist ära.

Näib, et eestlased vajavad jõulude pidamiseks lund. Ilma selleta ei ole siinne rahvas harjunud üldse hakkama saama. Valgega seostub tuledesära, sugulastele külla sõitmine, Coca-Cola ja piparkoogid. Ning loomulikult ka mandariinid! Kuid taas kord lund ei olnud. Isegi kirikukontserdil sooviti iga esitatud loo vahele, et puuduv lumi meie jõulutunnet ei rikuks.

Meile võib tulla üllatusena, ent enamik maailmast peab jõule ilma lumeta, olles seejuures selles väga edukad. Päike kõrgel taevas või kümne kraadi ümber vihma käes – vahet pole, sest jõulud on kogu rahva piduaeg. Me ei tähista ju külma talveilma, vaid sooja tunnet südames. Soojust ja sära tahavad aga näidata ka kaupmehed ja turundujad, kes urbanistlikus maailmas jõuludel võtmerolli mängivad. Kui Tallinn otsustab linna tänavad «kaunistada» külma ja silmadele parajalt ebasõbraliku sinise valgusega, siis kauplused ja reklaamide loojad teavad, et jõulud on pigem valge sära ja punase värvi aeg.

Valgeid jõule ei tule ilmselt ka tuleval aastal, kuid see ei tohiks takistada meil särada ja teha jõuludest kaunis aeg kõigile. Lubagem kaupmeestel linn särama lüüa, pakkuda tilkuva nina soojendamiseks kuuma glögi ja jõuluhulluse kauplusesabas seistes värskeid piparkooke.

Ilmus 27.12.2007 Postimehe pop-rubriigis

Jõuluks süütevedelikku?

Nüüd, mil pühad pühad on selleks aastaks mööda saanud, võib jälle natuke kriitiliselt küsimusi esitada. Suurte shoppamispühade puhul kaubanduse kohta.

Ei saanud meiegi jõulude ajal üle ega ümber piparkoogiisust. Isust ise taigna ja glasuuriga möllata. Niisiis tee poodi. Ja mis selgub - poes ei ole müügil ei taignarulli ega piparkoogivorme. Mitte ühtegi! Jõulude ajal. Glasuuriletis on reas ainult hinnasildid: roheline, roosa, kollane, valge. Aga glasuuri ei mingisugust värvi.

Saan aru, et jõudsime liiga hilja poodi ja kaup oli otsas. Aga ma ei saa aru sellest, et jõulude number üks müügiartiklid on paigutatud kuhugi muu kauba sekka. Justkui sooviga, et ostjad neid mingil juhul üles ei leiaks. Täiesti elementaarne oleks kõik jõulukaubad lähestikku asetada, et ostjate aega ja närve säästa ning inimesi impulssoste sooritama panna.

Keset poodi oma taignarulli taga ajades oli "tore" aga näha, et ühekordne grill, grillsüsi ja süütevedelik on ikka silmatorkavalt eraldi riiulile paigutatud. Hoopis need on hooajakaup? Saan aru küll, et rohelised jõulud, aga kas tõesti jõuluks süütevedelikku?

Video: Virumaa poistekoor “Rahu”

Virumaa Poistekoor, 22. detsembril Rakvere Kolmainu kirikus.