Nää, Leida tuleb bussi pealt!

Käisin eile maal vanaemade juures, nagu ma seda võimalikult tihti nädalavahetustel teen. Ja nagu peaaegu alati, sai ka seekord selgeks, kuivõrd erinev on elu maal. Erinev ajaarvamine, suhtlemine ja suhtumine.

Iga kord, kui sattuda vanaema juurde kella poole kahe paiku, on teada, millega ta meiega jutustades samal ajal veel tegeleb. Nii-öelda silmanurgast. Vanaema aknast on otsevaade bussipeatusesse ja pool 2 tuleb ju buss linnast! Loomulikult on tarvis näha, kes läheb bussile ja kes sealt tuleb. Iga kord imestan, kui hea nägemine mu vanaemal on. Tõsi, ka mina näen, et tuleb inimene või läheb inimene. Vanaema tunneb aga riietuse ja kõnnaku järgi ära, kellega on tegemist. Nii et tavaliselt kuulen vanaemalt "nää, Leida tuleb bussi pealt" või "ei tea, kuhu see Helje täna sõidab".

Üks mu vanaemadest käib oma tervise pärast suhteliselt harva väljas, seda eriti nüüd, talvel. Ei ole tal kombeks ka helistada oma küla inimestele eriti. Ometi teab ta uskumatult palju infot oma küla ja lähedaste külade elanike kohta! Helje ostis 3000 krooni eest küttepuid. Helga käis eile linnas oma sugulastel külas. Ja Helga poeg Rein läheb reedel rahvamajja peole. Ühesõnaga täpsed faktilised teadmised paljude kohta.

Eile jutustas mu teine vanaema, kuidas ta käis naaberkülas, et mune osta. Hmm, naaberküla on sama kaugel või isegi kaugemal kui pood. Olgu, mune ta ei saanudki, aga sai hoopis hakkliha. Nii et käik läks ikkagi asja ette. Maal elavatele inimestele meeldib osta kaupa pigem naabrimehe-naise käest kui minna poodi selle järele. Poodi minek tundub raske, aga mõte "läheks vaataks, kas Lehtel mune on", on tema jaoks hoopis toredam.

Mu armas kodulinn Tallinn

Minu kodulinn on Tallinn ja see on üks ütlemata imelik linn. Samal päeval kui linnapea teatab, et linnavalitsus on kui üks suur pere tuleb ka uudis, et volikokku naaseb tööle kriminaalkorras räigete kuritegude eest karistatud kodanik.

Meeldetuletuseks, siis Rene Reinmann on erinevates kuritegudes süüdi mõistetud KUUEL korral olles muuhulgas löönud tooliga noort naist, lõiganud katkise pudeliga puruks noore mehe näo ja varastanud jõugu liikmena elektroonikaseadmeid. Oma jagu kuritegudes võib olla muidugi narkootikumidel mida härra tarvitas.

Ainult minu kodulinnas Tallinnas saab selline mees kuuluda pealinna korrakaitsekomisjoni ja juhtinud aseesimehena linnavara komisjoni.

Selline perekond on minu kodulinna eesotsas.

Tahan teada, millega sõidan

Täna rääkis mu sõbranna, kuidas hommikul bussiga Tallinna sõites sattus buss koos sõitjatega närvekõditavasse olukorda. Nimelt kui mu sõbranna peale bussi järsku pidurdamist bussiaknast õuepimedusse vaatas, nägi ta bussiga paralleelselt voolamas jõge. Buss oli jõesillal tee peal risti… Õnneks läks kõik hästi.

See vahejuhtum tuletab meelde ühe minuga juhtunud olukorra. Talvel Tartusse sõites nägin ma bussiaknast välja vaadates, kuidas buss tagurpidi sõidab. Tagurdame? Oleme tõusul ja tee on nii libe, et me ei saa mäest üles? Ei - bussi käigukast lakkas töötamast! Seda said reisijad teada bussijuhi vihasest vandumisest, mis muu hulgas sisaldas ka sõnu "ma ju ütlesin neile juba eile, et see käigukast ei tööta korralikult!". Sellise bussi peale olin ma siis hommikul istunud. Oleks teadnud, poleks julgenud.

Nii need kui muudki näited on põhjustanud selle, et pelgan sõita pikki vahemaid bussiga või minu jaoks tundmatus seisukorras autoga. Ma ei taha poole tee peal avastada, et keset lörtsist maanteed ei käi kojamehed vastu klaasigi ning ka klaasipesuvedelik on otsa saanud. Ma ei taha autojuhilt keset lämmatavat udu kuulda, et ta ei tea, kus ta autol udutuled asuvad. Kõikvõimalikud kolinad, mille peale autojuht ütleb "see kolisebki kogu aeg", ei ole samuti toredad.

Liiklus on hullumeelne ning alati kahjuks ei piisa sellest, et sina ise kõik õigesti teed. Keegi teine võib eksida. Seda enam - püüame ise tagada nii head sõidutingimused kui vähegi võimalik. Milleks ise enda sõitu raskemaks teha?

Alkoholivaba maitseelamus on võimatu

Maritini Asti pokaali suule tõstes meenus taas mõte mida toidupoes karastusjookide leti ees mõtisklenud olen. Just nimelt karastusjookide, sest alkoholi sisaldavaid häid jooke on turul küllaga. Kuid kui sooviks alkoholivaba tõelist maitseelamust, siis on valik pehmelt öeldes nigel.

On üks alkoholivaba jook, mis on võrreldav Martini Asti, Bacardi Breezeri või muu hõrgu joogiga - see on Appletiser. Kuid ei meenu ühtegi teist toidukaupluses saadaolevat jooki, mis oleks maitselt nii puhtad ja selged. Appletiser asendab vahuveini olles seejuures kerge mulliga õunamahl. Seda suhteliselt kallist jooki silmates ja maitstes tuleb seda nimetada geniaalseks.

Miks on siis nii, et soovides juua midagi kvaliteetsemat kui Coca-Cola või Tarhun, siis seda lihtsalt pole?

Keegi saab varsti väga rikkaks… Eriti kui linn keelabki igasuguse alkomüügi. Kuid ilma keelutagi saab tast väga oluline tegija turul, kes võib isegi joogiharjumusi muutma hakata.

Tegelikult pole see seda väärt

Mind on kummitama jäänud üks mõte, mille möödunud kuul leidsin Seth Godini blogist. Ta kirjutas:

Kui klient ütleb "ma ei saa seda endale lubada", siis tegelikult ütleb ta: "see pole seda väärt".

See mõttekäik võiks vabalt olla turumajanduse alustalaks.

Põhjusi, miks müügimees tehtud pakkumisele taolist vastust kuuleb, on mitu.

Üks variant on see, et toode on vale hinnaga. See on suhteliselt ebatõenäoline kui ettevõtet juhivad vähegi mõistlikud inimesed.

Tõenäoline ja mitmes mõttes veel hullem on aga olukord, kus sellise vastuse põhjuseks on vale turunduskommunikatsioon. Vale kanal, vale sõnum, vale energia ja vale sihtgrupp. Mida müüa sellise vastuse korral teeb? Seth Godini sõnul alandab hinda. Vale! Juba teine viga!

Muuta tuleb hoopis turundusstrateegiat ja suunata toode nende inimesteni, kelle jaoks see pole liialt kallis.

Pildil oleva Maybach jaoks mul raha pole. (Nende) õnneks seda mulle ka ei pakuta.