Blogid on muutumas tasuliseks

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 26 November, 2007

Suhteliselt märkamatult ilus USA’s müügile e-raamatute lugemiseks septsiaalne seade. Selle turustajaks on maailmas uurim raamatukauplus Amazon ja toote nimeks on Kindle. 399 dollarit maksev õhuke masin lubab osta üle 80 000 e-raamatu. Ühe raamatu hinnaks keskmiselt 9,99 dollarit ehk ca. 110 krooni pole just odavaim kuid mitte ka kallis. Miks sellest rääkida siin? Seepärast, et Kindle lubab tellida ka blogisid. Mobiilvõrgus automaatselt end uuendav seade toob värsked blogipostitused koju kätte nagu ka tellitud elektroonilised ajalehed. Lehtede tellimused on alati tasuta olnud aga ka blogid? Ühe blogi tellimine maksab 10 krooni.

Loll idee? Võibolla tõesti, kuid samas võib see avada uue peatükki ajaveebinduses. Parimad ajaveebnikud on oma blogidest teinud peamise sissetulekuallika ja teenivad endale elatist reklaami müües. Kindlasti on neid, kes reklaamide vaatamise asemel hea meelega maksaksid tellimise eest mõned kroonid ja saaksid südamerahus keskenduda lugemisele. Kas ajaveebid liiguvad ise selles suunas, millele algselt oponeeriti – ärimudel peavoolumeediaga sarnaseks?

Kas oled kirjutisega nõus?

Kus mu inimesed on?!?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 22 November, 2007

Sõidame palju ringi ja näeme veel rohkem. Praegu, mil õues on pime, torkavad asjad veel paremini silma. Eriti need, mis on pimedad. Lõpmata palju on maju, kus ei ole mitte ühtegi valgustatud akent. Mitte ühtegi! Terved ridaelamud on täiesti pimedad. Järjest. 10 boksi, veel 10 boksi ja veel 10 boksi! Mitte üheski aknas tuld. Ainult müügikuulutused aknaklaasil.

Aga nemad ootavad ka oma inimesi! "Krahh? Mis krahh! Kus mu inimesed on?!?!" Milles on majad süüdi? Nemad ei teinud krahhi. Nemad on ausad majad! Sarnaselt ülehinnatud sugulastele arvasid ka nemad, et on siia maailma oodatud… Ka nemad tahavad sooja saada. Tahavad, et paljad varbad silitaksid nende põrandaid. Et kostuks kilkeid ja sume valgus täidaks tubasid.

Nüüd nad seal seisavad, rivis. Teletorni juures, Keilas, Kadriorus - teate ju neid uusi kodusid. Nüüd ootavad nad üksi kurvalt, makstes kallilt arendajate liigset optimismi.

Kurb on neist mööda sõita.

Kas oled kirjutisega nõus?

Lõikuge mind, palun!

Kirjutas Merit. Kalendris oli 21 November, 2007

Kui valdav enamik inimesi kardab operatsiooni ja muud arstidega seonduvat nagu tuld, siis on neid, kes vabatahtlikult noa alla lähevad. Nad suisa paluvad, et kirurgid midagi juurde paneks või ära võtaks.

Eelmisel nädalal juhtusin taas nägema ühte paljudest saadetest neist naistest, kes ei ole oma välimusega rahul. Nagu ikka, on mureks kas liiga suur tagumik, kõht, puusad, nina või liiga väiksed rinnad. Igal juhul jõutakse ilukirurgi juurde, keda siis anutakse, et too noa kerre lööks. Ei hoolita arsti jutust, et midagi võib valesti minna. Ei hoolita sellest, et peale operatsiooni ärgatakse paistes ja sinikates näo või kehaga ning peale operatsiooni ei tohi pool elu (ma ei tea, kui kaua, liialdan meelega) paljusid igapäevategevusi teha. Püütakse isegi vastu vaielda kui arst operatsiooni  vajalikuks ei pea.

Huvitav, kas nad siis lõikust ei karda? Vast ikka, sest mingil määral peaks hirm vist igasse inimesse olema sisse kodeeritud. Aga ju siis ületab kõik kartused soov saada mingi osa endast väiksemaks või suuremaks.

Aga on inimesi kel ei ole valida. Kes peavad tervislikel põhjustel operatsioonilauale heitma, olgugi et nad kardavad seda paaniliselt. Paraku on see mõne jaoks ainus võimalus ellu jääda.

Tuleb taaskord tõdeda, et elu on kummaline. Ühed meist ei tahaks isegi kriitilistes olukordades lasta kellelgi oma keha lõikuda. Teised aga paluvad, et neile nuga kerre löödaks. Kas valusalt saadud ilu on ilusam?

Kas oled kirjutisega nõus?

Kes vastutab blogi eest?

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 20 November, 2007

Maailma aja­veebin­dusest kirjutav ajaveeb The Blog He­rald juhtis hiljuti tähelepanu vastutusele, mida blogi­pidajad tunnetama peavad. Sõnavabadus ei ole teatavasti õigus kirjutada seda, mida sülg suhu toob. See on vastutamine oma sõnade pärast.

Eestis on õige mitu blogi, mille omanikud oleks avaldatu tõttu kohtusse kaevatud. Kui ajakirjanduses esitatud (vale)süüdistused on lehtedele tihti kohtuskäimisi toonud, siis vähemalt praeguseni on ajaveebnikud olnud suhteliselt puhtad poisid.

Ookeani taga on blogide suur populaarsus ja mõjuvõim ühiskonnas viinud aga soovituseni mängida viisakalt või maksta (inglise keeles «play nice or pay the price»).

Laimamine, valesüüdistused, plagiaat – need on viinud sadade kohtuasjadeni, mille jooksul kulutatakse märkimisväärne summa raha.

Veel aastaid tagasi oli ajaveebnike peamiseks mureks vajutada õigeid nuppe ja hoolitseda, et mõtted internetti jõuaks. Nüüd on blogipidaja üks olulisemaid tegevusi aga sisemine kontroll, mis hoolitseb ajaveebi kvaliteedi eest.

Odav ja intriigidele keskenduv ajaveeb võib õige kiiresti kurjalt kätte maksta. Avaldatu eest peab autor täielikult vasutama.

Ilumus Postimehes, 19 november 2007.

Kas oled kirjutisega nõus?

Tähelepanu. Valmis olla. Varbad!

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 19 November, 2007

Tallinnas, sarnaselt teistele maailma suurlinnadele, on jõudsalt arenemas uus spordiala. Tegemist on kogukonna siseselt vaikimisi areneva spordialaga, millel ei ole otseseid reegleid. Raamistiku loob liikluseeskiri, mis ei luba punase tulega teed ületada. Küll aga rohelisega!

Nii ootavad sportlased lähet jälgides foori sama pingsalt kui vormelipiloodid. Silma nurgast vaadatakse üle ka vastased ja vajadusel parandatakse oma stardiasendit. Joonele lähemale!

Ei ole harvad juhud kui tipptaset püüdvad sportlased on niivõrd adrenaliini täis, et sekundi murdosaga ollakse valmis rajale sööstma. Kuid nad teavad, et see võib väga valusalt lõppeda. On küll juhuseid, kui sportlane saab samal ajal linnatänavail toimuva võidusõidu osalejalt löögi.

Nutikamad on need "sprinterid" kes ootavad ära stardi, siis vaatavad et ohustavad autosid ei tule, jälgivad kaasvõistlejate liikumistrajektoori ja leiavad oma võimaluse möödumiseks.

Raja läbides ollakse oma tulemusega rahul või mõeldakse, kuidas juba järgmise foori tagant parema stardi saaks. Programm on tihe, iga päev on kümneid starte.

Pühapäeviti, kui Meloni kaubamaja ees olevat kurvi läbin, olen hädas just nendesamade sportlastega. Neil on punane tuli. Nad näevad mind lähenemas. Ma pidurdan kurvis. Lisaks sellele, et mul on oht nende varvastest üle sõita, sattun ohtu, et mulle tagant sisse sõidetakse. Aga ei! Nemad ei korista oma varbaid sõiduteelt! Nemad on sportlased. Ja kogu aeg on hooaeg.

Kas oled kirjutisega nõus?