Kas Teie, kes te olete haridusminister, teate, kuidas seda probleemi lahendada?

Kirjutas Merit. Kalendris oli 30 September, 2007

Rakvere koolipoiss Priit Põldma kirjutas avaliku kirja haridusminister Tõnis Lukasele. Täiendavaid sõnu ei ole vaja, kiri ütleb kõik. On vaja lahendusi.

Kallis Tõnis Lukas,

olen 13 aastane Rakvere koolipoiss ja käin VII klassis. Ma kirjutan Teile kui haridusministrile. Mul on mure ja see pole sugugi väike. Aga võib-olla on ka.

Asi seisab nimelt selles, et ma leian, et elus läheb väga vaja inglise keelt. Aga selles hästi toredas koolis, kus ma käin, pole mul inglise keele õpetajat. Ma tean küll, et selline häda on teisteski koolides, kuna inglise keele õpetajad lähevad tööle firmadesse, sest seal saavad nad rohkem palka. Ma saan sellest küll aru, aga ma tahaks ikkagi inglise keele selgeks saada.

Kas Teie, kes te olete haridusminister, teate, kuidas seda probleemi lahendada?

Ma tean, et Te ei saa tõmmata õpetajaid kübara seest, nagu mustkunstnik jäneseid tõmbab.

Muide, asi pole sugugi ainult minus, kes ma juba peaaegu eraõpetaja olen leidnud. Meie koolis on vähemalt kaks klassitäit õpilasi, kes tulevikus Euroopa Liidus piisavalt edukalt ei suuda suhelda, kuna neil põhikoolis polnud inglise keele õpetajat.

Hetkel ei oska ma teha muud kui igalt vastutulevalt korstnapühkijalt nööbist haarata, lootuses, et see õnne toob. Saadan Teile kirja ja jään vastust ootama. Loodan, et see, nagu minu kirigi, on kirjutatud käsitsi.

Soovin Teile jõudu ja rõõmu ka siis, kui Te ei leia aega mulle vastata.

Lugupidamisega,

Priit Põldma,
Rakvere eragümnaasium, VII klass.

P.S! Tegelikult puuduvad meie koolis veel ka ajaloo- ja keemiaõpetaja. Ja see pole ainult meie kooli probleem.
Mida teha?!

11. 09. 07 

 

Kas oled kirjutisega nõus?

Olümpiamängud Eestisse?

Kirjutas Merit. Kalendris oli 28 September, 2007

Põhimõtteliselt on see võimalik. Turunduslikust seisukohast. Kui meil on sõnum ja oskus seda kommunikeerida. Just tänu sellele võitis London õiguse korraldada 2012. aasta olümpiamängud.

London 2012 meeskonna turunduspealik David Magliano sõnul võitis London tänu kolmele asjale: juhtimine, lobitöö ja presentatsioon. Tundub imelihtne, kas pole? Nüüd tagantjärele lugedes ongi.

Esiteks pandi tiimi juhtima Sebastian Coe – paarkümmend korda maailmarekordi purustanud mees, kes võitnud ka ise olümpialt kuldmedaleid. Selge sõnum kogu maailmale: London keskendub spordile ja sportlastele. Konkurent New York keskendus kommerts- ja Pariis poliitilisele huvile. Selge valik: London!

Teiseks pane endast hästi kõnelevad inimesed „juhuslikult“ kohtuma otsustajatega. Ehk: tuua Singapuri, kus toimub ROKi koosolek, Tony Blair isiklikult ja suunata ROKi liikmed temaga jutustama. Jutustama millest? Eks ikka Londonist ja olümpiast.

Presentatsioon. See nii igapäevane, ent tihtipeale õudusunenäoks osutuv Powerpoint! Magliano vaatas enne Londoni seekordse presentatsiooni tegemist läbi kõik presentatsioonid, mida erinevad linnad olid viimase 12 aasta jooksul ROKile esitlenud. Mis välja tuli? Linnad tutvustasidki oma linna. Kes oma torni, kes monumenti, kes väljakut. Nüüd oli selge! London ei räägi bussidest ega taksodest ega suurest Benist. On vaja kandvat sõnumit!

„Olümpiamängude ülesanne on tuua videomängude ja internetiajastu noored taas spordi juurde,“ ütles London maailmale. Lisaks veel panna ROKi südametunnistusele, et seekordne otsus on spordile kriitilise tähtsusega. Mis on sellele vastu öelda? Ei olegi. 2012. aasta olümpia toimub Londonis.

Tundub uskumatu, kuidas niivõrd mastaapse kampaania, nagu on olümpialinna turunduskampaania, saab sisuliselt kolme-nelja lõiguga kokku võtta. Aga just see teebki selle kampaania geniaalseks – konkreetsed sõnumid ja läbimõeldud tegutsemisviisid. Nii et kui asi oleks Eesti kampaanias, siis rahvusvaheline mees president Ilves oma perfektse keeleoskusega lobitööd tegema. Ja mitte öelda welcome to Estonia, vaid sõnum, sõnum, sõnum! Lihtne, kas pole?

 

Kas oled kirjutisega nõus?

Eesti versus Suurbritannia rullnokkade ühiskond

Kirjutas Merit. Kalendris oli 27 September, 2007

Kui Eestis elades tundub, et oleme Euroopa üks rullnokkade ühiskonna musternäidiseid, siis ei ole samast süüst puhas ka kuninglik Suurbritannia. Nimelt just viimane on kogumas endale rullnokkade – või nagu James Cameron ütleb: nolkninade – riigi mainet.

Sealsed noored on asotsiaalsed pargis õlle joojad ja kanepi suitsetajad. Raamatud, kunst, teater ja kultuur tervikuna ei ole popp. Popp on nende enda viljeletav kultuur. Paljude noorte arvates oli Winston Churchill Ameerika esimene mustanahaline president.

Viimases Avenüüs välja toodud uuringu kohaselt elavad Suurbritannias 21-st majanduslikult edasijõudnud riigist just Suurbritannias kõige õnnetumad lapsed. Põhjused ikka needsamad: kergesti kättesaadavad alkohol ja mõnuained, halb läbisaamine oma eduühiskonda teenivate vanematega, üksindus ja noorelt lapsevanemaks saamine.

Nimelt annab riik noorele emale korteri ja maksab soliidset ülalpidamisraha. Miks peakski keegi koolis või tööl käima? Kergem on 15-aastaselt emaks saada ja riigi toetusest elada. Kergem? Kas ikka on? Noorte vanemate lapsed kasvavad koos emme-issiga rämpstoidu, arvutimängude ja pargis õllelõhna ja (kanepi)suitsu tossu sees. Surnud ring.

Kas Eesti ühiskonna lapsed on õnnelikumad? Paljud vanemad orjavad siingi eduühiskonda, ostes oma laste armastust raha ja selle eest saadavate asjadega. Vanemate autod on aga ka efektiivsed tapamasinad. Vanemate raha avab siingi meelemürkide maailma.

Kas raamatud ja kultuur on meie noorte seas populaarsemad? Tahaks loota. Eestis saavad lapsi need noored, kel pole ehk õiget elu- ega töökohtagi. Pole ka Suurbritannia laadset riigi toetust. Kas siinsed lapsed – nii käru lükkavad kui kärus magavad – on õnnelikumad? 

 

Kas oled kirjutisega nõus?

Savisaar tunnistas alkoholipoliitika puudumist

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 26 September, 2007

Esiteks: Seaduse rikkumine on kuritegu ja alaealistele alkoholi müük on lubamatu. Müüjat tuleb tõepoolest karistada.

Teiseks: Eks Savisaar oligi kaua ilma trumpideta mängima pidanud ja nüüd sai rusikaga lauale lüüa.

Kuid lause tänaselt pressikonverentsilt on muidugi parajalt ülbe. Ei hakka tsiteerima kuna peast ei mäleta aga sisuliselt lükkas kogu alkoholismiga seonduva probleemiderägastiku kaupmeeste õlule. Savisaare avaldusest näis, et ei linn ega riik ei ole kuidagi seotud sellega mis meie ühiskonnas toimub.

Süüdi ongi kaupmehed, kes ainult teenida tahaks. Rahva tervise arvelt. Aitäh Savisaar, kes sa meid kaitset. Meid, kes me ise kaitsetud ja maailmas mitte essugi aru ei saa.

Aga riik? Riiklik alkoholi- ja preventsioonipoliitika? Tänast uudist kuulates on muidugi kõik selge - seda lihtsalt pole kuna riik (ja linn) ise ei tunne mingit süüd.

Mul on umbes täpselt viis lahendust, kuidas alkoholiprobleemi leevendada. Nende peale peaksid tulema kõik vähegi intelligentsed inimesed. Aga ju siis neid meie riigi ja linna eesotsas pole.

Kas oled kirjutisega nõus?

Reign Over Me: keda, kuidas ja kas aidata?

Kirjutas Merit. Kalendris oli 26 September, 2007

Sihitult elav mees, kes 11. septembri terrorirünnakus on kaotanud oma pere, versus  mees, kes elab õnnelikku pereelu ja töötab eduka hambaarstina. Kohtuvad kooliaegsed toakaaslased. Lein versus lohutus, sõber versus võõras, rääkimine versus vaikimine.

Tihtipeale on hea kohata inimest, kes on pärit minevikust – kes teab sinu kohta ainult väikest osa teatud eluperioodist. Kes ei tea, mis sinuga vahepeal on toimunud – on sinuga rõõm või mure. Kes ei küsi küsimusi, kes võtab sind sellisena, nagu ta sind mäletab, ja sellisena, nagu sa praegu oled. Inimene, kes ühise mineviku alusel on sõber, samas aga võõras.

Tihtipeale on rasketest asjadest kergem rääkida võhivõõrale inimesele. Nii öeldakse, arvatakse.  Kui paljud inimesed ja kui tihti otsivad neid võõraid? Kui paljud istuvad suvalise maja trepile ja räägivad oma südame puhtaks juhuslikult seisma jäänud võõrale?

Miks üldse peab rääkima? Miks arvatakse, et valusatest asjadest rääkimine teeb asja kergemaks? Ja kui peab rääkima… Siis miks on meil kogu aeg nii kiire, kiire, kiire, et me ei jaksa lasta inimesel meid usaldama hakata. Lasta tal endal rääkida. Kui ta tahab. Ja kui ei, siis lasta tal vaikida…

Miks arvatakse, et ainus õige viis leinamiseks ja mälestamiseks on kaotatud inimeste pildid rahakoti vahel. Nende pidev vaatamine. Inimestest rääkimine. Avalikult nutmine. Miks ei usuta, et inimene leinab enda sees. Miks peab kõike avalikult tegema? Kes julgeb võtta endale õiguse kritiseerida teise leina??

On tänuväärne, kui inimesed märkavad teiste inimeste muresid ja üritavad neid aidata. Samas, kas tuleb aidata, kui sinult ei ole abi palutud? Kes ja mille järgi otsustab, millal tuleb teist vastu tema tahtmist aidata? Kuidas aidata nii, et enda elu ei kannataks. Kuidas aidata teist inimest leinast üle nii, et sa ei saaks oma isa surmast teada telefoni teel.

Ehk on kõige suurem abi lasta inimesel lihtsalt olla nagu ta on? Sõbrana või võõrana,  rääkides või vaikides.

Kas oled kirjutisega nõus?