Parkimiskohaga tasuta kaasa bassein

Korteriostuga antakse tasuta nii mööblit, autosid kui sulaseid. Parkimiskohaga on nii ja naa – kus tuleb see osta, kus saab sellegi tasuta. Uus trend on aga see, et koos parkimiskohaga saab kaasa ka basseini. Tundub kihvt? Tegelikult mitte nii väga. Ütlemata jäetakse see, et parkimiskoht asub basseinis. Või vastupidi. Üks ja seesama. Lisaks sellele, et vihmavesi ujutas Fahle maja parkimiskorrusel seisnud autosid, on nii mõnigi maapealnegi parkla basseiniks muutunud. Eile töölt minnes ootas mu auto mind kõigi nelja rattaga vees. Õnneks ei olnud vesi veel salongi jõudnud. Selles mõttes läks paremini kui Fahle omadel. Kingadel aga mitte nii hästi. Suhteliselt halekoomiline oli püksisääred üles käärida ja šikkide kingadega läbi 20cm sügavuse vee sumada. Õnneks ei olnud ma üksi – kõrval kooris ülikonnas ärimees endalt kingi-sokke ära ja üritas ühe käega portfelli ja teisega püksisääri üleval hoida. Ei õnnestunud. Aga autosse vähemalt saime mõlemad. Tean, loodusjõudude vastu ei saa. Kui sajab, siis sajab. Mõistaksin olukorda, kui oleksin auto parkinud suvalisse kohta. Aga ei olnud nii. Autobassein ootas mind EuroPargi kesklinna parklas, mille kuumakse umbes 700 krooni. Leian, et selle raha eest peaks ettevõte tagama lisaks pelgalt maalapile, millel auto tohib seista, ka selle maalapi korraliku pinnase (tähenduses: korralikku pinnast on rohkem kui auke) ja vee äravoolu. Või siis tõesti – parkimiskohaga tasuta kaasa bassein? Täna hommikul oli pool basseinist alles. Õnneks tulin õigel ajal ja sain auto üksikule kõrgemale asfaldilapile parkida.

Noorus hukas? Või on hoopis vanemad hukas?

Reutersi blogide hulgast jäi silma üks huvitav uudis VISA läbiviidud uuringust. Selle tulemused tekitavad küsimuse, kas noored on ikka hukas? Või on hukas hoopis vanem generatsioon? Uuringus selgus, et ainult 25% 43-61 aastastest peab nooremat generatsiooni (18-28 aastasi) imetlusväärseks. Ühtlasi leidsid 68% vanematest vastajatest, et noored on liialt enesekesksed. Oluliselt sõbralikum ja mõistlikumad paistavad antud uuringu raames noored - 68% neist tunnistas, et imetleb vanemat generatsiooni. Mõlema grupi esindajaid oli valimis 500.

Kellele on kliendikaardid vajalikud?

Tallinnas on üks lounge, kus on parim carbonara linnas. Ja meie oleme selle louge’i ilmselt kõige järjekindlamad külastajad. Just tulime sealt jälle. Oleme kõige püsimad kliendid üldse. Kuid ometi pole meil püsikliendikaarti. Lounge Kaheksal lihtsalt polegi seda. Kliendi- või klubikaart on mitme otsaga asi. Ühest küljest on tavaline, et see toob kaasa teatavaid hinnasoodustusi, viis või kümme protsenti. Kaheksa puhul aitaks see ka kuna see pole just odavaim koht süüa. Kuid hinnaalandus on eelkõige oluline supermarketite puhul kus sooritad igapäevaoste. Kohvikute kliendikaardid lähevad pigem kokku klubide omadega kuna nad väljendavad kuulumist. Ükskõik, kas pead klubikaardi ostma või saad selle tasuta, igal juhul on tegemist välja valimisega - valid, kellega soovid olla natuke tihedamalt seotud kui ülejäänutega. Ikka lähed ju klubisse või kohvikusse, mille liige sa oled. Samuti, mida rohkem on kohvikud kus süüa, seda olulisem on valida välja just see enda oma. See, mis sobib sinuga ja sinule kõige paremini. Kliendikaart näitaks siingi kuuluvust. Pealegi, tahad ju näidata kuhu sa kuulud ja millised on sinu väljavalitud söögikohad kuhu oma sõpru kutsud. Seega, olulisem kui hinnaalandused või eripakkumised on mõistmine, et pakkudes oma klientidele kliendikaarti loote kliendiga erilisema kontakti kui lihtsalt hästi teenindades. Miks ei ole minu kliendikaartide hulgas Lounge Kaheksa oma?

Kogu tõde Orkutist

Evely Orkuti lehel on Tanel veel sõprade nimistus, kuid temast pole albumis enam ühtki pilti, see-eest on Evely riputanud üles pildi kellestki tätoveeritud musklis mehest ja kirjutanud alla, et kurrunurru on sõjast tagasi.

Elu24.ee teeb uurivat ajakirjandust. Nagu ansambel Neljapäev juba kunagi laulis, "rate pole elu aga orkut näe on"

Quo vadis, Eesti VIP?

Toimumas on Kultuurisündmus. Kultuurisündmusest peab VIP osa võtma, sest kohal on seltskonnapiltnikud. Avalike suhete seisukohalt on oluline jääda Kultuurisündmusel pildile, seda VIP teab. Et aga VIP ei satu Kultuurisündmusele juhuslikult, siis on ta kutsutute nimekirjas. See, et VIP ostis Kultuurisündmusele VIP-tsooni lubava pileti raske raha eest jäägu saladuseks.

VIPidega tuleb omamoodi ringi käia. Kultuurisündmuse korraldaja, kelle jaoks on ka oluline et VIPid kohal oleks, annab VIPidele märjukest. Vahuveini ja tikuvõileibu. Lihtrahvas vaatab seda kõike eemalt. Mitte eriti eemalt tegelikult, sest VIP ala on piiratud lihtsalt mõne firma reklaamlindiga ja tegelikult hingavad kõik sama õhku.

Kuid ometi on VIP VIP-alas ja lihtinimene ei ole. See teebki VIPist VIPi.

VIP-alas räägitakse tsit-tsätt jutte. Keegi ei saa tegelikult aru millest jutt, sest omavahel ei seo VIPe peale vipinduse ja mõne lepingu miski. Räägitakse, naeratatakse ja rüübatakse rahavaba märjukest.

Kahe tunni pärast hakkavad esimesed, targemad, VIPid ära minema. Suhteliselt sirge on see samm mis neid lihtinimestest läbi viib. Tunnike hiljem lähevad juba pehmema sammuga VIPid. Nad komberdavad VIP alast välja ja silmad maas lähevad mööda neist, kes pead vangutades homset Kroonikat loevad.

Bravuurikamad VIPid on tõstnud häält. Endiselt ei tea, kellega nad viimased tunnid rääkinud on kuid VIP valdab tühja juttu. Probleemi ei ole. Nad lahkuvad koos ülejäänud seltskonnaga, võibolla õige veidike ees, et saaks oma eskordiga kiiremini minema.

Homme loevad lihtinimesed seltskonnaajakirju ja vaatab pilte VIPidest Kultuurisündmusel. VIPid on rahul - Kultuurisündmus läks asja ette. Nad vaatavad, kes seal veel olid ja teevad märkmeid. Lihtinimesed tuletavad meelde ilusat Kultuurisündmust, VIPid said linnukese kirja.