2007 aastal tähistab Saab oma 60ndat sünnipäeva. Kuigi sõidan täna ja järgmised aastad Golfiga on mu järgmine auto loodetavasti Saab. Miks? Seda küsivad paljud, äkki aitab see reklaam mõista… video://www.youtube.com/watch?v=zKViA_z6jwE Reklaamis kõlab Rootsi bändi Oh Laura lugu "Release Me"
2007 aasta üks märksõnu on ilmselt koolivägivald. Mitte, et seda ennem poleks olnud. Vägivalda on koolis esinenud pidevalt kuid koos maailma ja ühiskonna arenguga muutuvad vahendid ja viisid. Vanasti, heal ilusal sinisel ajal, kui maailm tundus turvalisem, avaldus koolivägivald väiksemate rikkumiste kaudu. See ehmatas ja tegi asjaosalistele täpselt sama palju valu kui tänane vägivalda täis maailm, kus ka koolid sõjatandriks muutunud on. Tulemus on sama, vahendid on teised.
Ilmar Raagi film ajas õppetajad ärevile, kuna neid näidati suhteliselt asjatundmatu kaadrina kes ei oska ja ei taha märgata koolis toimuvat. Tegelikult ma usun, et märgatakse küll ja tahetakse ka tegeleda, ent ühiskonna normid ei luba.
Viimast väidet aitab väga hästi kinnitada laupäevases Postimehes ilmunud Merit Lage arvamuslugu, kus mõistab hukka sisuliselt igasuguse füüsilise kontakti õpetaja ja õpilase vahel. Õpetaja ei tohi sakutada, veel vähem lüüa. Tuleb kasutada pedagoogilisi meetodeid. Lapsed saavad sellest kohe aru tunnetades oma võimu ja võimalusi koolis end kehtestada.
Sõna-sõnalt ei maksaks võtta eriti tõsiselt elupõlise provokaatori Igor Gräzini väljaütlemisi. Idee poolest on tal aga õigus – õpetaja peab ka end kehtestama. On ideaalne, kui õpetaja suudab õpilaste austuse teenida välja oma isikuga. Paraku on meil sadade ja sadade ja sadade õpilastega suured koolid. Õpetajal on väga raske näidata end kellegi enama kui pelgalt aineõpetajana. Kontakti ta ei saavuta. Kuid tihedad kontaktid ja suhted on õpilastel oma vahel. Õpetajad jäävadki pealtvaatajaks, kuidas koolis kujunevad pingelised olukorrad mis võivad kasvada ka vägivallaks. Kuna õpilased ei näe õpetajal erilist positsiooni, siis temaga lihtsalt ei arvestada.
Ja kui õpetaja ka tahaks sekkuda, andes selgelt üle piiri läinud õpilasele vastu pead, siis seda ei luba Lastekaitse Liit. Minul tekib küsimus, millist last see liit antud olukorras kaitseb? Mulle näib, et ründajat mitte seda, keda peaks kaitsma.
Õpetajal peab olema õigus sekkuda, ka füüsiliselt kui on vaja. See ebapopulaarne seisukoht aitaks äkki ohjeldada üle käe läinud lapsi, kes tunnevad karistamatust. Muide, see karistamatuse tunne jääb neile eluks ajaks. Usun, et head õpetajad ei kasuta kunagi oma õigusi üleliia. See, kas me laseme aga vägivaldsed õpetajad koolidesse on juba teine teema.
Ja veel, Soome näidet mille Merit Lage oma arvamuses välja toob, ei tahaks ma üldse esile tõsta – Soome on normaalne inimväärtusi austav ühiskond, Eesti seda paraku veel ei ole. Seepärast see näida Eestis ka nii pea kehtida ei saa.
Ei, ma ei oska pakkuda välja oma geniaalset ideed, kuidas teha Eestist midagi huvitavat ja jätkusuutliku ka maailma silmis. Jah, meil on Skype (kuigi võiks selle kiitustest juba üle saada). Jah meil on laulupidu ja megailusad Tallinn, Tartu, Pärnu ja teised linnad. Ent siiski – enamik välismaalastest ei oska meist ja meie riigist midagi arvata. Eesti turundamine, igavesena näiv nokia-otsing ja tegelikult üldse enda leidmine on taas tõstnud päevakorda, et mida ja kas teha kurikuulsa "Welcome to Estonia" märgiga. Tänase Postimehe turunduseküljel uurisin, millised on märgi peamise initsiaatori Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse plaanid Eesti turundamisega seoses. Hea meel on tõdeda, et paigalseisust on asi kaugel. Postimehe kirjutisest võib lugeda, mida arvavad asjast tegijad ise, siin avaldan aga veidike oma arvamust-nägemust. 2001 aastal kulutati 13 miljonit krooni, rahva enamiku arvates muidugi täiesti otstarbetult. Avaliku raha kulutamine on üldse keeruline asi kuna peab olema läbipaistev, üldsuse huvisid arvestav. Tegijatele seab see aga päris palju piiranguid kuna pidevalt tuleb sõdida teadmatusest tulenevate küsimuste-kriitika ja isegi rünnakutega. Ma ei taha öelda, et riigi raha kasutamine peaks olema mingi suletud ringi teema. Pigem sooviks näha, et me usaldame ja anname võimaluse professionaalidele. Ka mina, turundust õppinud inimene, ei oskaks riiki turundada. Riik on midagi enamat kui mõõdetavat või emotsionaalset tulemust pakkuv teenus või toode. Riik on pigem kui elav organism miljonite tahkude ja nüanssidega. Sellist asja turundada on keeruline. Tihtilugu leitakse endast mingi tükike ja siis kuulutatakse seda maailmale. CNN on neid reklaame täis. Olgem ausad, vaadates näiteks Poola või Tsehhi reklaame, kas me teeksime nähtul vahet teadmata, mis riigi kohta reklaam käib? Tallinna suguseid linnu on Euroopas palju. Ja kas see, et me koos laulukaare all laulame, huvitab 21 sajandi turisti? Nagu artiklis selgub, on EAS valinud pigem konkreetsetele sihtrühmadele keskendumise. Käiakse palju messidel, reklaamikanalitena kasutatakse kohalike väljaandeid – Eestil pole vaja end näidata ülemaailmsetel telekanalitel. Olgem ausad, see oleks raha raiskamine. Eesti on väike riik, mille vahendid on alati olnud ja jäävad alati piiratuks. Pole mõtet võrrelda end suurriikidega, kelle turunduseelarved on sadedes kordades suuremad. Postimehes ilmunud artikli lõpus jõuame aga järeldusele, et kõige olulisem on kinni meis endis. Teame ju, et word-of-mouth on parim turundusviis. Just seda peamegi tegema. Eestlased reisivad palju ja suhtlevad vaatamata oma väidetavale külmale olemusele suhteliselt palju. Kui eesti inimene armastaks ja austaks oma riiki, küll siis meie armastus ka teistele paista oleks. Ja me ei pea käima ja kiitma Eestit välismaal. Me peame olema sõbralikud teineteise vastu siin samas, oma kodus. Naeratama tänaval ja kohvikus, aitama neid kes seda vajavad. Seega, ärme keskendu märgile ja sellele kulutatud rahale. Alati saab kõike paremini teha. Püüame siis ise ka paremad olla!
Aadressil ristmikud.tallinn.ee on juba pikemat aega mitu liiklusinfot edastavat kaamerat. Oma mätta otsast vaadetes - minul on kasu vaid mõnest. Siit paar ideed kuhu veel kaamerad paigutada: Vabaduse platsi ristmik. See on igast suunast äärmiselt oluline ristmik ja seetõttu peaks see kindlasti olema kaameraga varustatud. Väga oluline on näidata Estonia pst-lt suunda, sest see võib olla päris korralikuks pudelikaelaks. Teaks arvestada. Kesklinnast välja - Haabersti ring on samuti üks võimsamaid ummikutekitajaid linnas. Sinna ka kaamera vaatega just linna poole. Ja nüüd, olles veendunud, et linnas on ka täna ummikud, asun teele.
Kallis sugulane Rakverest tegeles tükk aega filmiga Ajaraisk, olles kõnealuse tüki režisööriks ja monteerijaks. Tulemus on päris lahe. Nagu kuulus režisöör ise ütleb räägib film inimeste endi väljamõeldud probleemidest. Tubli Katrin! video://www.youtube.com/watch?v=T0iorGsKG-0 video://www.youtube.com/watch?v=qjMs0sGwC60
