Blogikommentaar .2: Valvurid veebis

Blogikommentaar via Postimees.

Ajaveebni­kest said möödunud nädalal reporterid, kes kajastasid Tallinnas toimuvat otse sündmuste keskelt. Päevalehtede veebilehed ei pidanud koormusele vastu ja seetõttu leidsid paljud tee ajaveebide juurde.

Lisaks reportaažidele võis leida emotsionaalseid kirjutisi, kus väljendati hämmingut ja kurbust. Hea meel on tõdeda, et ajaveebid polnud täis verbaalset vägivalda ja provokatsioone.

Pigem vastupidi – tehti kõik endast olenev, et inimesed püsiksid kodus ega läheks mässama.
Blog.tr.ee’d jälgides võis küll südamerahuga leida, et vähemalt eestikeelsed blogid olid täis manitsusi rahule. Aktiivsemad leidsid end tänavalt klõpsimas pilte ja nagu õige pea selgus – asitõendeid jäädvustamas.

Sellega ei osanud märatsejad algul arvestada. Kuidas muidu seletada lapsikult säravaid nägusid putkast suitsu, roosat veini ja lilli varastamas.

Esinemine professionaalsete telekaamerate ja digi­kaamerate ees mõjus tobedalt ja ühtlasi kurvalt. Hiljem saadi aru, teisel päeval varjati end rohkem. Kuid juba on mõni nägu saanud blogides legendaarseks. Osa neist istub juba kinni.

Kuigi blogisid peab vaid väike osa internetikasutajatest, oli nende roll sündmuste kajastamisel suur ning kurjategijatele tuli komistuskivi väga ootamatust kohast.

Tallinna linna juhib riigivastane kodanik

Eesti Vabariigi pealinna juhib riigivastane kodanik, kelle nimeks on Edgar Savisaar. Ta teatab oma ajaveebis, et riik ei tule kodanikule appi korda saavutama. Ei, ta ei kutsu üles mässule. Ta lihtsalt vaikimisi toetab seda. Sest on ta ju üks vähestest poliitikutest, kes ei võtnud rüüstajate vastu sõna. Kuidas ta saigi, tegemist on ju seltsimees Savisaare praeguste ja kui tähtedeseis savipätsule naeratab, ka tulevaste valijatega. Mis siis, et märatsemine ja miljonitesse ulatuv kahju toimus linnas, mille etteotsa ta end sokutas. Ta süüdistab Ansipit kuid ei tee midagi oma linna kaitseks. Miks? Sest tal on pohhui! Mida sellest järeldada? Tallinnat juhib mees, kes ei hooli ei oma linna heaolu eest, kes nii vaikimisi kui sõnavõttudega toetab võõrkeelseid märatsejaid. Ta toetab neid, kes õõnestavad seda riiki. Ta toetab õõnestajaid. Kuid mis eriti keema ajas, tsitaat tema kõrgeaususe ajaveebist:

Mõned ehk veel mäletavad 900 000 inimesega meeleavaldusi Baltimaade toetuseks Moskvas ja Peterburis. Siis lasid vene inimesed ennast peksta selle eest, et nad toetasid eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Mille eest neid täna pekstakse?

Tead seltsimees mölakas – need ilma aruta kurjategijad kes Tallinna tänavatel minu kodulinna lõhkusid, ei ole KUNAGI, MITTE KUNAGI saanud minu heaolu nimel peksa! Tänastel Tallinna lõhkujatel pole mitte ühtegi teenet selle riigi ees! Nad ei kuulu siia riiki!

Seltsimees Savisaar, kuidas sa julged mulle öelda seda nüüd, mil mu auto kõrvalistmel on hirmunud kallid inimesed kelle vähest maist vara üritame turvalisse kaugusesse viia?! Kuidas sa julged enda kasuks pöörata olukorda, kus eestlane otsib Pärnu maanteel üles oma sõpru kartes, et iga hetk lendab ta autosse mõni kivi või prügikast?

Sa räägid integratsioonist kuid sa ise lased sündida vägivallal.

Oled riigireetur kõige kõrgemal tasemel. Sinu koht on külmas kambris.

Toetus politseile, märatseja põlved sodiks

Väga ärev oli autos kesklinnas sõita ja otsida, keda päästa. Põigelda kõrvale tänavale lükatud bussipeatustest, prügikastidest, põlevatest hunnikutest keset sõiduteed ja risti-rästi seisvatest autodest, millest võib mõni ka katusel olla. Lisaks kange hoidvad tegelased, kellele oleks vajadusel olnud valmis ka otsa sõitma. Kuid selle postituse mõte oleks siiski avaldada toetust politseile. Isegi kui nende otsused ketis seistes ja rüüstamisi vaadates ei pruugi esmapilgul õiged näha, siis usun, et nad teavad täpselt mis teevad. Politseile kindlat meelt, sest tänane näitab selgelt - mingit läbirääkimisi või avalike arutelusid pole vaja. Üks seltskond näitas, et nendega pole mõtet üldse rääkida ja vaja oleks neil lihtsalt põlved sodiks peksta. Palju vähem teavad asju aga mehed üleval. Seal kõigub nii mõnigi tool.

Esimene lugu ehk animatsioon linde söövast kalast

Küll me oleme ikka andekad! Kullaseppad ma mõtlen. Katrini filmi ma juba postitasin siia. Nüüd on kord mu õe käes. Nimelt sepistas ta nädalvahetusel valmis oma esimese animatsiooni. Mis selleks kulus? Terve päev, et teha 239 fotot ja need Windows Movie Makeriga kokku panna. Ja nüüd uurib ta Adobe Premier’i… Ma peaks ka midagi tegema… [kml_flashembed movie="http://www.youtube.com/v/Q2vZEJptQtU" width="425" height="350" wmode="transparent" /]

Blogikommentaar .1

Esmaspäevane Postimees on juba mõnda aega pakkunud väikesid ülevaateid blogidest. Alates alanud nädalast on formaat natukene muutunud võttes kommentaari vormi. 23. aprillil ilmus esimene kommentaar siinkirjutaja sulest ja loomulikult toon selle ka oma blogis välja. Minu ajaveeb ja ise tean, mis sellega teen. Jagan rõõme oma sõpradega ja pean võitlusi oma vaenlastega. Avalikult. Ei taha kirjutada vanamoeliselt roosade kaantega raamatusse ja seda siis öökappi lukustada. Olen valinud avalikult esinemise tee, teadmata, kes minu sõnavõtte loeb ja kas üldse loeb. Ja kas sellest kõigest ka mingit kasu on. Roosasse raamatusse kommentaare ei kirjutatud, seal figureerinud nimed ei tohtinud sellest kunagi mingil juhul teada saada. Aga kui see oleks juhtunud, siis oleks see tähendanud sama hästi kui Raekoja platsil alasti seismist. Aga see oli siis, kui minu elu oli minu oma ja sinu elu sinu oma. Nüüd on päevikute asemel teised päevikud. Sõpradest-tuttavatest kirjutatakse avalikult, viidates neile vähemalt eesnime tähtedega. Julgemad muidugi terve nimega, isegi perekonnanimega. Palju on neid, kes jagavad maailmaga rõõme oma lähedastest, kirjutavad võõrastele detaile oma eraelust. Ja inimesed loevad. Mis siis, et tihti ei tea nad kõnealustest inimestest mitte midagi. Kohvilauajuttude kõrvale satub huvitavaid sõnavõtte ka üldsust enam huvitavatel teemadel. Kuid sellega siiski laineid ei löö. Hoopis kindlam viis kogu ajaveebiüldsus särisema saada on millestki või kellestki väga pahasti öelda. Veel parem oleks, kui seejuures õhku loobitud nimed ka kuulsad oleksid. Hästi hea on oma turvalise kodu seinte vahel helendava ekraani ees «paljastada», hinnata teiste inimeste elusid. Tagarääkimine on saanud uue tähenduse. Seda ei tehta enam vaikselt köögis, vaid avalikult. Näib, nagu me ihaldaks kollaseid ja klatšivaid ajaveebe. Sarnaselt kollase ajakirjandusega on moekas seda mitte heaks kiita, aga pole patt lugeda ja siis oma turvaliste seinte vahel elavalt kommenteerida.