Ropud oleme, ropud!

Eestis elavad ütlemata ropud inimesed. Nad vist ei pea oma kodu "koduks". Talvega tuleb välja igasugu mustust ja läga. Koerasitt koerasitaks, aga Tallinnas vedelevad autorehvid, kilekottidesse "pakitud" prügi ja kõik muu. Ärge põhjendage seda kehva prügiveokorraldusega (mis on küll õks põhjuseid) või linna suutmatusega koristada - Eestis elavad ropud inimesed! Novembris käisin Norras. Oslos oli suhteliselt sama ilm mis siin täna - niiske, temperatuur viie ümber. Mida põhja poole seda külmemaks aga lumevaip saabus alles paarisaja kilomeetri pärast. Kuid kõik enne oli puhas! Ja ma ei räägi linnatänavatest. Ma räägin eramajade ümbrusest, teeäärtest - norralased austavad oma kodu. Kui nende elumajad pole nii priiskavad kui meie villad siin, siis üks asi on neil prioriteetne - kodu ümbrus olgu puhas! Eesti inimene on vist selline, et kui õue astub, siis kogu haljastus olgu teiste tehtud. Ja siis sõimavad koristajaid ja linna. Aga et hoolitseks ise, vaevalt. Miks? Viskan need rehvid siia ja küll nad ise ära haihtuvad. Antud pilt on tehtud mu köögiaknast Õismäel, Paldiski mnt. ääres K-Raua kõrval. Maja taga avanevat pilti ma parem ei pildistagi.

Maailma parimad fotod on sõjast

Aasta 2007 parimate uudisfotode valik sai märtsi algul tehtud. Ja sarnaselt eelmisele korrale räägivad nendestki piltidest suur osa sõjast ja vägivallast. Vägivallaga on huvitav asi. Täna põhjustab see miljonitele inimestele piina ja surma, samas sõja ja mässude keskel tehtud fotod on tõepoolest äärmiselt kõnekad ja teatavaid "mõõte" arvestades ka ilusad. Paraku nii on… Huvitav, millised oleks parimad fotod siis, kui maailm rahus elaks?

Inspiratsioonist, maailmas kus elame

Kolmsada-nelisada aastat hiljem tähendas see Aristotelese ja Platoni jaoks veidikene muud – nende jaoks oli tegemist ekstaasi minemisega, oma tavamõtlemisest väljumist ja seeläbi jumalate mõtete kehastamist. Tänaseks on jumalikkus asendunud jõuga meie endi seest - minu jaoks on inspiratsioon kui suur sisemine tunne, mis lubab igaühel saavutada midagi enneolematut. Kui keegi palub mul endast rääkida, siis ütlen tihti, et olen inspireeritud. Mulle jumalad vaevalt peale hingavad aga kuskilt on kõrva jäänud tore ütlus – ma ise tulin endale peale. Ühest küljest on inspiratsioon kindlasti ka enese leidmine. Inspiratsioonil on väga palju pistmist sellega, milliseks ma saanud olen. Leian inspiratsiooni kõikjal alustades tarkadest ja edukatest inimestest lõpetades toreda salvestatud kaadriga mõnest detailist. Inspiratsioon on kõikjal. Nagu üks reklaam kunagi ütles – valge leht on samuti inspiratsioon, kõik on võimalik. Inglisekeelne sõna inspiration mahub ühte lausesse teise i-ga – impossible. Impossible is not a fact, it’s an opinion. või siis Impossible is a big word for small men... (Laenatud Adidase reklaamist) Inspiratsioon on selleks, et kahelda võimatus. Kuulates Tartus Passwordil turunduskonsultandi Peter Fiski esinemist olin taas tulvil isu teha ja mõista enneolematuid asju. Sama tunne valdas näiteks Pariisis jälgides Jonas Ridderstrale värvikat etteastet. Inspirational speaker, ma ei teagi kuidas seda eesti keeles öelda, on tänuväärne seltskond inimesi, kes suudavad lihtsad asjad suurteks rääkida. Seal on omajagu hype’i ja õhku rohkem kui kulbiga, ent see pole antud hetkel üldse oluline. Oluline on see, et nad tekitavad õigetele väärtustele tuginevaid positiivseid emotsioone. Mind inspireerivad turundus ja kommunikatsioon. Koht kus enamik inimesi näevad omakasupüüdliku müüki näen mina võimalust suunata inimeste elusid väärtustades positiivsust, hoolivust ja ülemaid eesmärke. Sotsiaalne turundus, šokiturundus – see, kus inimesed näevad koledaid pilte ja muresid näen mina soovi muuta maailma paremaks. Kuid teised näevad tänava coca-colaks maalimises linnaruumi lõhkumist, siis mina näen selles pigem kunsti. Kunst ei ole ainult muuseumis, kunst on ka meid ümbritsevates brändides ja väljamõeldud lugudes. Vot selline maailm inspireerib mind.

TV3st, Kanal2st ja meediaturust üldse

Tänases Postimehes kirjutab Andri Maimets TV3 allakäigust. Tõepoolest on TV3 kõva kolina saatel alla käinud ent ilmselt tänu mineviku pärandile imagoloogiselt endiselt oluliselt parem kui "pilti näitav SL Õhtuleht" või "akadeemilisem" ETV.

TV3 hädade põhjuseks tundub olema turu mitte tundmine. Kiiresti arenev Eesti tähendab ka väga kiiresti arenevaid turge, kus inimeste ootused ümbritsevale muutuvad ootamatult. Tänased eelistused ei pruugi seda olla homme. Edukad on need, kes suudavad olla ülipaindlikud või need, nagu Kanal2, kes tabavad ära turu muutused ja lõikavad kasu sellest.

TV3 jäi rongist maha ja ei suuda kuidagi peale hüpata. ETV juhatuse esimees Ainar Ruussaar tõi esmaspäeval välja ühe selge põhjuse, miks siinne turg nii areneb.

Meelelahutuse võidukäik on Ruussaare sõnul ilmselt seotud majanduskasvuga. «Kui Soomes oli majanduslangus, siis tabas Soome kollast ajakirjandust tõeline tagasilöök,» tõi ta näite.
(Postimees)

Just see praegu toimubki. Meeletu majanduskasvu valguses on elu lust ja lillepidu. Õhtuid on tore saata mööda võsareporterite ja muude lihtsameelset meelelahutust pakkujate saatel. Kui karm reaalsus aga löögi annab, siis muutub nii mõndagi. Arvan, et varsti need tagasilöögid ka tulevad. Kui meil pole enam nii palju raha käes kui praegu, siis meid ei huvita ka lihtsad õllenaljad ja muutume oma ümbritseva osas teadlikumaks ja murelikumaks.

TV3′e viga ongi selles, et ta ei suuda vastata turu ootustele. Mõistmata mida ja kuidas teha on suhteliselt lahmides kõrvaldatud saateid ja muudatud kontseptsioone. Kanal2 jätkab mõnda aega veel turuliidrina, TV3 peaks aga välja mõtlema kellele ja mida pakkuda. Alati ei pea olema esimene, et olla kvaliteetseim.

Uus tehnoloogiaajakiri Maatriks, esimesed muljed

Tänases Postimehes kirjutan uuest tehnoloogiaajakirjast Maatriks… Märtsi algul ilmus poelettidele uus kodumaine tehnoloogiaajakiri Maatriks. Kaanel nimetab Maatriks end teadliku tehnikahuvilise ajakirjaks. See peab kindlasti ka paika – tehnoloogiast on kirjutatud otse ja keerutamata, kuid siiski piisavalt heas eesti keeles, et sellest ka tavainimene vähemalt üldises plaanis aru saab. Maatriks on aukartustäratavalt mahukas – 100 kvaliteetsel paberil lehekülge ja reklaamile on vähemalt esimeses numbris suhteliselt vähe ruumi jäänud. Teemakäsitluselt on ajakiri suhteliselt mitmekülgne alustades arvutitarkvarast ja lõpetades autodesse mõeldud helitehnikaga. Nende vahele jäävad loomulikult nii fotograafia, video, telefonid kui ka arvutid, mängud ja palju muud. Ajakirja konkurentideks on ilmselt nii Digi, Arvutimaailm kui ka näiteks Äripäeva Tehnotrend. Neist eristub Maatriks kui ostujuhi tüüpi ajakiri – pea kõik kirjutised on toodete ülevaated ja testimised. Tavapärastele uudistele on vähe ruumi jäänud ja seetõttu on testid ka põhjalikud. Näiteks viie digitaalse peegelkaamera spetifikatsioonide võrdlus võtab neli lehekülge. Kui siia juurde lisada veel kaamerate KIT-objektiivide test ja Pentaxi ülevaade kasvab digipeeglitele pühendatud lehekülgede arv pea kümneni. Lisaks fotokaameratele on põhjalikud ülevaated ka sülearvutitest, muusikat mängivatest mobiiltelefonidest ja väikestest MP3 mängijatest. Vähem on jäänud ruumi tarkadele nutitelefonidele – vaid paar lehekülge. Maatriksi juures meeldib mulle konkreetsus. Autorid asuvad kohe teema kallale ja räägivad toodetest nii nagu asjad on. Päris teemavõõral inimesel võib olla vagunile veidike raske hüpata ja igaks-juhuks peaks olema kõrval tehnoloogiaterimine seletav sõnastik, ent need kes Maatriksi teadlikult ostnud on saavad kõigest suurepärsaelt aru. Lisaks muidu huvilisele on ajakirjast kindlasti abi ka neile, kes plaanivad oma tehnikavidinaid uuendada ja otsivad näiteks uut telefoni või sülearvutit. Muidugi ei jõua Maatriks vaadata absoluutselt kõike turul toimuvat ent ühe infoallikana on ajakirjast kindlasti kasu.