31
Protest protesti pärast Cuba õlle näitel
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 31 October, 2006
Nõustun Merit Karisega, kes tänases Äripäevas ja oma blogis kirjutas, et Cuba õlle lansseerimine ei õnnestunud nii nagu plaaniti. Lisan siia mõned oma mõtted seoses protestiga.
Protesteerida on trendikas ja cool. Näidata, et oleme üle mainstreami pealispindsusest ja oskame näha sügavamale, mõista tõeliseid põhjuseid. Samuti on protestida lihtne. Tänases Eestis on protest saavutanud suhteliselt kõrge taseme. Me tänavatele ei kipu aga hinges oleme paljude asjade vastu. Kui ma ütlen näiteks, et ma olen poliitilise olukorra vastu ja selgub et sõber on ka, siis me leiame kohe ühise keele. Meiega liituks ilmselt teisigi.
Ka bränd on "inimene". Ja kui bränd on protesteerib sama asja vastu mis mina, siis ma võtan ta punti. A Le Coq (kelle õlledest ma lugu pean) tuli ka protesteerijate seltskonda meelsust avaldama. Kuigi täpselt võibolla ei tea mille vastu meelsust üles näidatakse aga kambavaim lööb välja ja pealegi saab ju kõva häält teha. Kasutades sõnu nagu "nõme", "rumal", "topeltmoraal" näib ta eriti kambamees. Ja kõik tõstame käed ja vehime.
Aga on võimalik ka teine variant. Seltskond arutab konstruktiivselt asju ja äkki tuleb mingi kloun kampa. Karjub midagi ja vehib. Teised vaatavad küsivalt, tunnevad end kuidagi ebamugavalt. Natuke see kloun karjub ja siis kaob kuhugi ära. Episood on läbi ja konstruktiivne arutelu võib jätkata.
Suvel oli A Le Coq Tartu Õlletehase turuosa pea 37%. Seega ta oli kõikjal. Oma kujunenud brändidega. Ja äkki hakkas ettevõtte uus võsuke karjuma ja mässama. Kasvatamatu jõmpsikas… Cuba õlu on suunatud üliõpilastele. Loomulik et tahetakse rääkida "noorte keeles". Kuid siin on üks oht - kui vana inimene (illustratiivselt) hakkab noorte keeles rääkima näib see vana kohatu välja. Isegi see austus mis tal noorte hulgas oli, võib kaotsi minna. Noorte keeles rääkimine on väga libe tee.
Wazzapil rääkis Simon Darwell-Taylor, et noortega ühte keelt rääkimine võib oluliselt riivata noori endeid kes peavad end teatavate subkultuuride kandjaiks. See on THEIR THING. Kui nüüd lipsuga suurt firmat juhtivad tegelased ütlevad YO-YO, siis vaadatakse sellele väga viltu. See on tungimine sinna, kuhu ei kuuluta. Analoogsel teemal kirjutab ka Ralf oma Fletchu Blogis. A Le Coq vaevalt et preagu otseselt oma protestiga mingit subkultuuri riivab. Ent protestimine selle pärast, et see on cool on ka tobe…



Ma tahtsin seda pilti teha nüüd, kui oli torm. Mitte tormi pärast aga sünge sügise pärast. Raagus puu mille oksad külma tuule poolt teritatud. Aga liiga külm oli. Kuidagi ei tahtnud selles tuules kaamerat haarata. Nii ma tulingi koju tagasi ja leidsin selle pildi - mais pildistatud kask. Natuke photoshopis karmimaks ja kõledamaks, aga eks need õied ikka reedavad. Homme viib rong loodusesse, siis vast saab näha milline sügis objektiivile ette jääb. Muide, mu lemmik puu pildistamiseks ongi kask.
See polnud ammu. Või noh, juuli siiski oli. Aga tundub, et suvi lõppes alles hetk tagasi. Foto tehtud Tartus, kohvikus Suudlevad Tudengid.