02
200 km läbitud! Täna rekordiring
Kirjutas Merit
Et trenn on blogides populaarne teema, otsustasime ka meie oma trennitegemisest kirjutada. Meie puhul siis rulluisutamisest jutt. Oleme ilusti kinni pidanud oma nii-öelda uue aasta lubadusest kasutada maksimaalselt ära ilusaid ilmu ja nautida täiel rinnal vaba aega ja värsket õhku. Nii on meil sellel suvel rulluisutatud juba üle 200 kilomeetri. Mõnus - ja suvi on alles ees!
Varasematel aastatel on rulluisutama minek olnud meile selline kättevõtmise asi - kas ikka lähme ja millal jne. Väga suurt rolli mineku või mitteminemise otsuses mängis ka asjaolu, et eelmisel aastal olime 200% pühendunud oma kodu remondile. Ja kui siis sai midagi muud tehtud, olid väikesed süümekad. Nüüd aga on kodu valmis ja saab puhata ja mängida. Oleme õnnelikud - rulluisurajale on meie kodust vaevalt paar minutit ning väga tihti lihtsalt läheme spontaanselt. Ja eriti mõnus on uisutada õhtuti, mil rajad inimestest tühjad ning rattad veerevad punaka loojuva päikese ning tänavavalgustuse valguses.
Ega me ole nüüd päris trennitegijad, meile on peamine, et uisutamist naudime. Me ei rassi hambad ristis, et ringi sekundi või kahe võrra kiiremini sõita. Kuigi, Kuldaril on telefonis mõnus programm Nokia Sports Tracker, mis näitab sõitmise kiirust, läbitud distantsi kaardil ning sõitu graafikuna. Ühesõnaga on Kuldar tegelnud me trennide analüüsiga
Eile oli meil kiire sõit ja Kuldari programmi järgi suisa minu rekordaeg Rocca al Mare 7 km ringi läbimiseks. Mis siis muud kui jätkata samas rütmis.
Ei saa siinkohal mainimata jätta Vabaõhumuuseumi teele Merirahu majade juurde rulluisu- ja rattateele paigaldatud “liikluse rahustajaid” (nii nimetab neid Haabersti linnaosavalitsus), mis tõstatavad taas küsimuse - millal küll meie autojuhte ülistav liikluskultuur hakkab arvestama ka jalakäijate, uisutajate ja ratturitega. Et hoovist välja sõitvatele autodele teed anda, pean mida saama oma uiskudel pidama, aga auto nelja ratta ja piduripedaaliga ei pea isegi mitte proovima seda teha, et mind läbi lasta?
Kusjuures, meie läbitud 200 km jooksul oleme antud ristmikel näinud hoovidest väljumas vaid kahte autot! Ent siiski oleme pidanud sik-sakitama nende metalljurakate vahel. Mõni sõidab nende alt, ratturid enamjaolt nende kõrval murul, lapsed jooksevad nende alt. Ei mõista, kuidas küll see kõige ohutum lahendus saab olla?
Omaette teema on ka kahekesi või kolmekesi sõitvad neiukesed, kes peavad ilmtingimata kõrvuti jalutama-uisutma-sõitma, sest muidu ei saa jutustadaaaa! Ja kui neist mööduda, kuuleb oih-aih kilkeid ja nad katavad kätega silmad. Issand kui õudneee! Aga las nad olla, saame ilusti hakkama ![]()


















