Kogu tõde depressiivsetest väikelinnadest

Esiteks faktid selgeks - ma pole väikelinnast ja seega pole siin mingit tõde. On vaid eemaltvaataja mõtted seoses selle populaarse laulu ja reageeringutega. Teiseks - tegemist on geniaalse lauluga. Ja mitte ainult geniaalse vaid ka paganama hea lauluga.

Mu maaeluga kursis töökaaslane ütles, et see lugu tabab naelapead. See, et blogides loole nii valusalt reageeritakse, kinnitab seda. Ka lehed kirjutavad, et kõik väikelinna inimesed on nüüd veelgi suuremas depressioonis ja teine Eesti on nende üle irvitamas.

Mina olen pärit väikelinnast. Ma ise ei pea Rakveret nüüd nii väikeseks, aga tõenäoliselt võib teda siiski väikelinnaks nimetada. Kas just depressiivseks, seda minu arust mitte. Kuigi, loos välja toodud kirjeldusele vastab linnake kohati tõepoolest.

Fenomenaalselt pidasid väikesed (keldri)poed suurte poekettidega konkureerides suhteliselt kaua vastu. Neid ikka jagus, kusjuures vist nii mõnigi on siiani avatud. Kõrgemad hinnad on neis samuti, see on tõsi. Aga see ei ole mitte ainult väikelinna probleem - minu enda tänaval Tallinna kesklinnas asub samuti üks väike nurgapoeke. Valik on olematu - hea kui mahlariiulil on kolm pakki mahla (mitte 3 erinevat sorti, vaid reaalselt 3 pakki, tihtipeale sama sorti), mille saad siis 20 krooni eest osta. See selleks.

Seal tõesti kõiki tunned hästi nimepidi - kui mitte isiklikult inimest ennast, siis ikka tema venda-õde, seda, kellega ta nüüd käib või enne käis. Kasutatud bemar aitab samuti - ah see on ju see, kes selle punase autoga sõidab, jajaa. Auto on (oli) staatuse ja tutvuse sümbol - nii mõnigi arvab neis väikelinnades, et kui ta teab kellegi autot, siis tunneb ta ka inimest ennast.

Meile mõlemale meeldib see lugu, see on mõnusalt irooniline. Jah, olen väikelinnast, nii mõnelegi depressiivsest linnast. Aga minu arust sõltub see rohkem inimesest endast kui linnast. Ka väikses külakoolis võib vabalt geeniuseks saada. Ka suurlinnas võib ainus meelelahutus olla meeleheide, kui inimene ise sinna triivib. Kui ise aktiivne olla, on need "depressiivsed Eesti väikelinnad" superkihvtid väiksemad kohad, kuhu mõni suvepäev ennast korra unustada.

Me oleme koos

Blogides räägitakse väga tihti suhetest enda ja kaaslase vahel. Kurdetakse tagantselja, võibolla diskuteeritakse avalikult oma suhteprobleemide üle. Neid on kahju lugeda. Kirjutatakse sellest, kuidas ollakse koos teise inimesega, kuid omavahel ei räägita ega tehta koos midagi. Äärmisel juhul suheldakse teine teisest toast MSNi kaudu. Ollakse koos, et lihtsalt mitte üksi olla.

Me ärkame koos, Merit veidike varem, mina mõnikümmend minutit hiljem. Istudes voodil küsib ta, mida selga panna. Minu soovitus, mis tihti on küll täpselt ilmale (ja mis seal salata, ka minu tujule) vastav, ei pruugi läbi minna. Seetõttu olen hakanud meelega soovitama muid riideid

Tööle sõidame koos, kesklinnas töötamise rõõmud. Üks auto jääb alati koju, sest ummikus on kahekesi palju toredam istuda kui eri autodes. Bensiinisääst on muide samuti tuntav.

Kuigi töötame erinevates firmades, on meie tööala põgusalt teatavatel tingimustel kattuv. Seetõttu mõistame teineteise igapäevaseid tegevusi ja  aitame teineteist MSN’is. Ikka selleks, et me mõlema tulemused tööl oleks võimalikult head.

Lõunal käime koos. See nõuab oma osa rahakotist, kuid on väärt kordades enam. Tunnike meeldivat lõõgastust, parimat seltskonda ja häid toite. Meid juba veidike teatakse. Basiilikusse astudes on teenindajal alati kirsimahl ühe jääkuubikuga valmis, vormipizza ka ahju minemas.
Lounge kaheksas teati, et Carbonara on meie lemmik. Kuid hind, olgem mõistlik, ei ole sobiv. Kahju, aga meid te enam eriti tihti ei näe.

Koju ka koos. Üks meist ummikutega hajurnud, teine mitte nii väga.

Poes käime ka koos. Olgu see kindel jalutuskäik kartuli järele või uitamine suuremas kaubanduskeskuses. Üks saadab teise riietega proovikabiini. Mida osta, mida jätta? Kas sulle need kingad meeldivad? Mis seeliku ma ostan?

Köögis toimetamine on üks meie põhiteguvusi õhtul. Õhinal ootame uue köögi valmimist, valmimist ootavate roogade nimekiri on oi kui pikk.

Jalgpalli vaatame ka. Vahel Eesti kanalitelt, vahel Soomest. Viimasel juhul püüan Meritile tõlkida, mida õhinas soomlased räägivad. Selgitan (ja imestan), miks eestikeelne sõna "standardolukord" tähendab sama asja mis soomekeelne "erikoistilanne".

Mõni film, "Friends" Kanal11st. Või arutelud tubakaaktsiisi ja ekspordipiirangute üle. Jututeemadest ei tule kunagi puudu.

Ja magama lähme alati koos. Alati.

Öeldakse, et koos elamine on partnerlus. Meie oleme meeskond. Tugevamat meeskonda olla ei saa. See on koos tegemise ja olemise rõõm. Teeme ükskõik mida, olgu selleks seinte pahteldamine või vana mööbli lõhkumine. Olgu selleks sibula lõikamine või jalgpalli vaatamine.

Oleme õnnelikud.

Ämblikmees, mine p****!

Oi kui tore kui linnapilti tekivad suurepärased reklaamid. See on kindlasti viimase aja üks paremaid. Hoone seinale tõmmatud auto pole küll midagi rabavat originaalset, küll aga meedib mulle selle reklaami sõnumi otsekohesus. Nii mõnelegi tekitab kindlasti otsene kõnepruuk meelehärmi, kuid minule selline julgus meeldib.

Go, Mini!

Soul to Unite - sain muusikaga nakatet

Kui Kuldar mulle mõni aeg tagasi innustunult rääkis, et nad hakkavad oma radio hour´it tegema, ei osanud mina sellega kohe kaasa minna. Olin enne kuulanud vaimustusega kõiki tema tehtud blende, aga algul ei mõistnud ma väga täpselt, miks ei võiks lihtsalt blende edasi teha, miks teha saadet.

Kui kuulsin esimest korda saate nime - Soul to Unite, hakkasid ka minus esimesed emotsioonid tekkima sellega seoses. See tundus kohe mõnusalt mahe ja meelitav. Let us seduce your soul. Sellega oli kõik öeldud!

Tänaseks on saade saanud väga oluliseks osaks igast nädalast, eriti reedest muidugi. Aga minul on lisaks suurepärane võimalus saada osa ka nädala sees toimuvatest salvestamisest. Oi, kes te kõik seda saadet kuulata armastate - te peaksite nägema ja kuulma ka selle salvestamisi. See emotsioon, vaimustus. Jalad tatsuvad muusika rütmis. Põlved käivad nõks ja nõks. Sõrmed askeldavad mikseri nuppude kallal - ühe, kahe ja kolme käe sõrmed korraga! Klapid on peas ja suu on kogu aeg mõnusalt muigel.

Või siis vahepeal kisub suu natuke tõsisemaks. Seda siis, kui esitatakse teineteisele väljakutseid - mina panin nüüd selle loo mängima, mis loo sina sellega kokku sobitad? See on tõsine väljakutse, nagu olen aru saanud. See paneb ülehelikiirusel mõttes läbi kuulama kogu oma muusikavaramu. Et siis nätaki! anda vastulöök ja miksida mängiva looga täiuslikult sobiv. Ideaalne! Tean, et üks selline väljakutse on minu üks vaieldamatuid lemmiklugusid "We Are Lonely". Mmmmmmmmmm!

Tagasi nende reedete juurde. Omamoodi traditsiooniks on juba kujunenud, et kuulan saadet reede õhtul Tallinnast ära sõites. Või siis laupäeva hommikul. Esimesel juhul jääb selja taha loojuv päike, teisel juhul sõidan päikesele vastu. Igatahes - päike ja muusika koos - milline energia!

Tunnistan ausalt, et mitte päris igast saates mängitud loost ei kujune mu vaieldamatu lemmik. Palju on saates aga neid lugusid, mida võikski jääda kuulama. Uuesti ja uuesti. Kokku on olnud  10 saadet ja juba ma nurun parimate lugude erisaadet - pliiiiis?

Ja nüüd siis veel üks oluline asi, mis mind selle saatega seob - mina ise sosistan, räägin seal saates! See olen mina, kes ütleb kavalalt "soultounite.com", meelalt "let us seduce your soul" ja asjalikult "soul to unite radio hour". Eriti kihvt on olla saate salvestamise juures ja siis kuulda kuidas öeldakse - mängi nüüd head kõlli. Ja siis tuleb minu hääl! 

Ühesõnaga olen muusikaga - Soul to Unite muusikaga - nakatet (tean, et sellist sõna ei ole, aga ma olen lihtsalt vaimustunud -tet vormidest. Eriline lemmik on "kõditet"). Olen seda jaganud ka oma sõpradega - nüüd on ka nemad nakatet! Let us seduce your soul

www.soultounite.com

Naised petavad, ehk rohkemgi kui mehed?

Esmalt uudis sellest, et jalgpall viib meestelt igasuguse seksiisu. Uuringud näitavat, et jalgpalliturniiride ajal kaob meestel isu seksi kui rutiinse tegevuse vastu ja eelistatakse vaadata kiirelt muutuvate olukordadega jalgpalli. (Kuigi, näiteks Prantsusmaa-Rumeeni mängus ei muutunud küll mitte miski kiirelt.)

Et igavust leevendada, soovitas artikli toimetaja Anu Saagim naistel vallatule reisile soojale maale minna. Mida kujutab endast vallatu reis…? Soe maa, vallatult vähe riideid? Soe maa, jahutavad alkoholikokteilid? Soe maa, tõmmud võõrad mehed? Või olen mina rikutud mõtlemisega?

Samal ajal oli Kanal 11 eetris kordus(?)saade, kus Krista Lensin teatas bravuurikalt ja naerulsui - mehed, teil pole õrna aimugi, mida teie naised teevad. Lisaks: mehed, kui teie oma naist ei peta, siis petab naine teid niikuinii.

Kui siiani on naiste- ja üldine meelelahutusmeedia kirjutanud ja rääkinud naistest kui vaesekestest, keda mehed petavad kas mõni kord juhuslikult või suisa pidevalt armukest pidades, siis nüüd kutsub meedia naisi keelatud rajale astuma.

Milles siis asi? Kui mehed tõesti muudkui oma naisi petavad, siis kas naised peaksid nüüd sama relvaga neile vastama, olgu seda siis kodumaal või põrutama soojale maale "sõbrannadega shoppama". Või ongi nüüd siis kõik lõpuks hästi - mehed petavad, naised petavad, elame õnnelikult edasi? Või on see petmise teema ülepaisutatud…?

Kas ja kes petab?